Tere, ma olen nüüd usas. Ujusin mis ma ujusin, aga kohale ujusin. Tagasi tulen lennukiga, sest vesi oli niiske ja kohati märg.
Ei ole seda püha pp-d teab mis ajast täitnud. Põhjus ilmselt selles, et ma ei tööta enam suures U-s ja olen jälle surelik väike neeger, keda keegi ei austa ning kes saab iga nurga peal molli ja jalaga tagumikku. Ei ole minul enam seda kaitsvat Mike sõnnikuhaisu küljes, mille vänge lõhn kõik pättid minust eemale peletas. Tore, et pp siin netis nüüd saadaval on aga mida fakki ma siia kirjutan ja kes fakk kõik seda värki siin lugeda võivad ??? M-i paksust pepust enam jahvatada ei saa, sest mul ei ole selle tselluga enam midagi pistmist. Veel on reaalne oht, et ta võib sellele lehele sattuda ja enda kohta valusaid fakte teada saada. Siis võtab oma koera jalutusrihma ning riputab ennast oksa külge ja hängib seal elu lõpuni (st 30 sekundit)... tuleb mind kummitama ...ja...... mhh :´( Appi ma kardan! Tahan Mike kaitsva haisu sisse tagasi. Kuna senine pp tugines paljuski M-i paksul pepul ja muude sulelis-karvaste füüsilis-vaimsetel kiiksudel, (ainus täiuslik inimene siin maakeral olen mina)siis tuleb meil algatuseks laduda uus vundament. Edaspidine jutt langeb ka ilmselt päeviku pealkirjast välja. Nu daa. Dakoi balšoi problem. Sest siin U-sas ma olen veel vähem portjee kui U-stays.
Segased ajad. Üks on kindel, USA-s on Eesti mõistes suur tagumik selline keskmine tagumik. Siin on sõnale suur minu jaoks välja kujunenud hoopis teine tähendus. Asi ei ole ainult suurtes peffides vaid kõiges. Piima ja mahla müüakse 4 liitrites kanistrites. Autod on miinimum V8 mootoriga majad on suured ja president on suur lollpea. Mina olen väike Eestlane. Eile käisin klubis näppu viskamas ja rokkimas. Täna on pohmakas ja homme lähen tööle. Mitmekülgne elu siin...
... ja tervislik.
No comments:
Post a Comment