Pidu, pidu, pidu!!!

Shalla-lalla-laaa, kes saab ilma karkudeta käia??? valdav enamus inimesi ja ka MINA, et siis teisipäeval käisin arsti juures, 2/3 luust on kokku kasvanud ja ma sain kargud nurka visata ja hakata inimese moodi käima. Kuigi jalale astuda on suhteliselt valus ja ma lonkan väga märgatavalt, siis on ikkagi mu liikuvus palju parem ja ma saan kõik 2 kuud tegemata jäänud asjatamised ära teha. Et hetkeni kui ma jälle vabalt joosta ja karata saan läheb veel aega, aga suur samm vabadusele lähemale on tehtud.

Kargud nurka, RAISK!

Kuna ülikoolis on semestri lõpp, siis valitseb mul hullumaja ja järgmine nädal on vaja kolmel päeval järjest positiivselt sooritada arvestus, KT ja eksam, nii et ma luban et ma homme hakkan täiega õppima ja ei peatu ennem kui neljapäeva hommikul. Siiski kui ma nüüd järgmine nädal kõik ilusti korda saan siis jääb mul jaanuaris teha ainult 1 eksam, ehk siis saab põhimõtteliselt kuu aega puhkust koolist. Ja see on tore.
Kuna peagi saabub see aeg, kui mul on juba 2 aastat olnud juhiload, ehk siis mul on võimalus lahti saada vahtralehtedest ja kanaadalase staatusest, siis käisin ma neljapäeval libedaga sõitmist õppimas ja üldse oma oskusi viimistlemas. Tegemist oli väga õpetliku päevaga ja ma olen väga rahul et ma selle koolituse läbisin, mitte ei nihverdanud kuidagi, sest tegemist oli väga praktilise ja hästi organiseeritud üritusega ja nüüd ma tean kuidas auto käitub kui ta libisema hakkab. Täna sain ma ka tund aega sõita tutika C-klassi mesaga mööda linna ja õppida säästlikku sõitu ja vahe oli ikka väga märgatav - minu sõidustiili juures võttis auto 9,7l/100km ja kui sõita säästlikult siis võttis auto ainult 7,3l/100km, pluss säästlikult sõites sain ma aru miks mustamäe teel valgusfoorid nii värdjad on, sest kui see tee läbida rahulikult 50 km/h ei jää saa kordagi punase tule taha ja lõppkokkuvõttes oled ikka sinust mööda kihutajatega kõrvuti. Ehk siis ma jäin Autosõit poolt korraldatud koolitusega väga rahule, õpetajad olid tasemel ja pidevalt toimus individuaalne vigade analüüs mis on õppimise kohapealt väga oluline ja kõiki teoreetilisi teadmisi demonstreeriti ka praktikas. Soovitan siis kõigil see lõppastme koolitus ja ka muud autojuhtimisega seotud koolitused sealsamas teha, sest seal pannakse korralikult rõhku kvaliteedile. Taaskord oli see hea näide sellest, et kui koolil on autoriteetne juht, on tegemist hea kooliga, küll mina juba omastkäest tean :D
Täna siis kargud-off pidu hollivuudis, kursaõed-vennad ja A. on ka kaugelt puhkusele saanud, nii et ma väga loodan et tuleb vahva pidu ja kõik 2 kuud ängi saab minust välja. Retro-night koos Kukerpillide ja pidžaamadega. Holl saab kindlasti jälle rahvast lõhki minema, aga loodame et möll on see-eest vägev.

I saw a picture yesterday
You know the one we were laughing in the rain
Remember how it used to be
Remember you were still in love with me

But you turned away
And I start to cry
I'm lost without your love
And I won't survive
Don't leave me
Alone tonight
I'm lost without your love
And I won't survive

Don't leave me
Cause I won't survive
I'm lost without your love
And I won't survive

I can't believe that we are through
Is it someone else
Have you found somebody new
Cause I die inside
Every-time I close my eyes
And imagine myself living without you

/Roger Sanchez feat. Lisa Pure - Lost/

Elu on Paris ehk siis elu on päris

Kõik me oleme nii hõivatud, et päevik nutab üksi nurgas ja karjub, et keegi temasse sodiks, no okei siis, kuigi mu elu on viimasel ajal üsna sündmustevaene olnud, siis ühe posti jagu juttu vast siis ikka tuleb.

Alustame igavamast. Kuna siin Eestis on meil kogu aeg pime, mingi kerge polaaröö variant, siis ei ole inimestel eriti midagi targemat teha, kui kinos käia, ja selle mõtte on ära tabanud PÖFF'i korraldajad. Ehk siis mitme nädala jagu kinoelamusi. See aasta jõudsin ma 3 filmi vaatama, mis on mu isiklik rekord. Esimene oli siis Mängides ohvrit vene huumor oma parimas vormis. Film meeldis. Teine oli Seda filmi pole veel hinnatud - film mõnitas jälle Ameerikat ja see oli tore. Rääkis siis MPAA poolt filmidele jagatavatest hinnangutest, et kuidas sobib nende vaatamine alaealistele ja eriti piirangust NC-17, mis tähendab et filmi vaatamine on alla 17 aastastele keelatud, ja seda siis just eriti avalike seksistseenide pärast, mille pärast ka seesama film sai NC-17 hinnangu. Nii et film ohtra seksiga, film meeldis. Ja kolmas Eesti enda Meeletu - see film meeldis siis kohe väga. Mulle üldse meeldivad raamatu ja muud sellised kunstivormid, mis tekitavad sinus emotsioone, vahet pole kas see on siis rõõm või kurbus. Ja Meeletu tekitas mõlemat. Väga hea film ja et seda mõista peab seda nägema, nii et isegi mitte ei soovita enam vaid teen selle filmi ära vaatamise kõigile kohustuslikuks ;) Ja sellega siis tänase postituse filmirubriik lõppeb :D
Reedel siis sai jälle U-saunas juua, põhjuseks Greete lahkumine, oijah ei oskagi nagu seda pidu eriti kirjeldada. Vahva oli - ohtralt pisaraid, sõimu ja alkoholi :D Superportjeede au hoidsin kõrgel ja tegin meie mõlema poolt Greetele headaega kalli. Siiski meie uute portjeede laua alla joomine ei õnnestunud ja selle koha pealt on nad küll minust superimad :D Alkoholi sai jah saunas niipalju hävitatud, et enamusel oli lõpuks paha olla ja meie suure plaani asemel, et me kõik lähme Panoraami, jõudis sinna ainult käputäis inimesi. Climber takso jäi oma hiilguses, 1,5 tundi hiljaks ja selle eest ma vestlesin Eduardiga teemal, kuidas tuleb taksofirmat juhtida pikalt, pikalt. Vahepeal mul oli kerge tunne, et taksojuht tuleb mulle kätega kallale, aga õnneks ei tulnud. Panoraam on siis läbinud mingi uuenduskuuri ja kolinud endise dekoltee asemele. Väga masendav klubi, seda ei tohiks isegi klubiks kutsuda, sest ... Lihtsalt sealsed inimesed ja kogu süsteem on väga mööda. Mai saa aru miks tehakse juurde klubisid mis on täpselt nagu Parlament, täitsa imelik ikka. Härra Leping isiklikult töllerdas ka seal kell 3 ringi ja luuras oma töötajate järele, jube imelik. Ma oleks temaga tahtnud vestelda teema, kuidas mu jalg katki läks, aga siis ta kadus kuskile ära. Igastahes Panoraami sulgemisega see õhtu ei lõppenud, märksõnad siis Laferme, Carmen, Räägu pesa ja koju jõudsin ma kell 8 hommikul. Õnneks oli ikka veel pime, nii et magama oli mõnus jääda. Aga siis jah Greete lahkumine on jälle 1 samm juniikstei hukule lähemale, ja vähendab jälle mõtet sinna töllerdama minna ;)

Selline vahva õhtu siis, Greete puhub võlujuttu kõrva sisse ja Liina on Peetri higiseks ajanud :P

Kuna varsti mõte juniiksteist rääkida kaob täielikult, siis teeme veel siia posti kerge infotulva. Nimelt siis jälle vahetub sellel hotelliketil müügijuht, järgmine intriigiderohke lahkumine. Millal küll neil päkadel mõistus koju tuleb, mai tea. Peagi on kõige pikemalt respas töötanud inimene Anna. See et resto teenindajad vahelduvad on normaalne, aga adminnid peaks ikka veitsa püsivamad olema, sest neist sõltub väga palju milline mulje hotellist üldse jääb. Aga juniikstei teemad mind enam eriti ei eruta ja ka hotellindusest on nii kopp ees, et ma ei taha niipea üheski hotellis töötada. Ma tõesti loodan et mai pea oma sõnu sööma :D
Õige pea algab minu tõsine tööotsimine intervjuude ja särkide värkidega, tulemustest räägin, siis kui neid ka on. Et siis elevust sinna jõuluootuse kõrvale. Jõulutundest pole muidu mingit lõhnagi, sest väljas on plusskraadid ja jumala kuiv. Lumest pole mõtet unistadagi.

So I was thinking to myself
When you passed me buy
He's what i like
And do you were with somebody else
But you can't deny
It's me in your eyes

Do you know
What it's like
When it's wrong
But it feels so right

I gotta tell you something
It's something that you just might like
No it's not the same thing
Yeah you learn I'm not too shy
You and I we can do this thing tonight

Nothing in this world can stop us tonight
I can do what she can do so much better
Nothing in this world can turn off the light
I'm gonna make you feel alright (feel alright)
Tonight

/Paris Hilton - Nothing In This World/

Kuidas saada USA kodakondsus?

Abiellume, kui USA kodakondsust soovima peaksid…

Tere va päevikuväänik selline : ) Postitan sinusse täna natuke.
Siinsed ilmad kvalifitseeruvad sõna ebastabiilne alla. Kahekümne nelja tunni jooksul asendus hilissuve meenutav 24 kraadine õhutemperatuur kena päikesepaiste sära pilvise taeva ja esimese lumesabinaga. Kuid mitte ilmast ei tahtnud ma seekord rääkida. Loomulikult on see iseenesest väga huvitav jututeema ja usun, et kõik blogeri külastajad loodaksid siit mõne sünoptiku päeviku üles leida. See näeks vist välja mingi, eee ma ei tea, selline?

Friday, Detsember, 1, 2006

Leevike lepikuvõpsikus

Nähes eile leevikese eriskummalist käitumist lepikuvõpsikus, mõistsin, et ülehomme langeb õhuniiskus 3 % Sellest tingituna eeldan, et kolme aasta pärast võib põllumeestel harjumuspärasest kesisem nisusaak tulla. Loomulikult on ka leevikese tavalisest kiirem tiivaripsutus lepikuvõpsikus tõlgendatav läheneva madalrõhkkonna mõningase lumesisaldusega, sest nagu me kõik teame, tähendab leevikese selline eriskummaline käitumine lepikuvõpsikus ainult neid kahte eelpool nimetatud tegurit. Nii et kõik see Eesti pöidlad pihku ja lootkem, et tuleb ikka lumesisaldusega madalrõhkkond, sest kui põllumeestel kolme aasta pärast nisusaak tavapärasest kesisem peaks olema, siis olgem ausad, käiks meie riik omadega jumala P****E. Niisiis hetkel ärevad ajad käes ja jään põksuva südamega tänase päeva lindude taimede askeldamist käitumist lepikuvõpsikus ootama.

posted by ilmaadu ' at 12:49 PM 0 comments

See millest mina nüüd rääkida tahan, on küll hoopis igav ja mainet kahjustav, kuid mis teha.
Nimelt USA-kate mainet kahjustav. Eelmise nädala ühel õhtul sõbraga välja minnes, olime sunnitud ühe asutuse ukse taha jääma, kuna keelduti aktsepteerimast välisriigi ID kaarti ning autojuhilube. (Ma ei tea mitmendat korda juba) Vaidlesime turvadega päris kaua, suutmata neid veenda, et meie dokumendid ei ole omaloominguline võltsing ja on ka teisi riike siin maamunal peale usa. Lootusetus seisus pöördusime klubi ukse kõrval konutavate politseinike poole ning palusime neil dokumentide õigsuses veenduda. Peale minutist altkulmu põrnitsemist suvatses naispolitseinik siiski oma meetrise taskulambiga meie nirusid ID junne natuke jõllitada. Minu ID kaart ei sobinud absoluutselt, kuna tema ei ole enne midagi säärast veel näinud. Ei siis ei ole klubi turvadel sellega tõesti midagi peale hakata. OKEI. Sõbra juhiload osutusid aga mundrikandjale eriti raskeks pähkliks. Saamata esiteks aru, mida ta üldse käes hoiab, küsis naine -
„what is this?”
“This is my country’s driver‘s license.”
“Ouu ää Were the hell is Tšuhilubaa? I haven’t heard about this country.”
“Actually juhiluba means driver´s license in our language. You see here is also a translation. Riik / Country: Eesti / Estonia:”
“ Ou you have your own language. Say something, I would like to hear it.”
“Sa kuradi loll sõõrikusööja, oled ikka eriline impetsill küll ma ütlen.”
“What did it meant ?”
“That this is my ID card and can I go in now?”
“Sorry but you have to show them you’re Passport with visa. Othervise no. So how does it feel to be in mightiest country of the whole world?”
“Äää this country rocks” laususin ma omaette naeru pugistades ja jätsin täpsustamata sõna rocks asendamise vajalikkust antud kontekstis sõnaga sucks. Igal juhul tulime sealt tulema, mõistes kogu sündmustiku kooskõla filmis "Borat" välja toodud ivaga. Selleks oli vist väide, et USA-kad on idikad?Saime aga väärt õppetunni. Metropolisse (klubi nimi kuhu minna tahtsime) saab sisse ainult passi alusel. Niisiis eile tekkinud välja mineku soov sundis meid seekord passe taskusse paigutama ning uksel enam probleeme ei tekkinud.

Koht oli erinevalt downtowni omadest tunduvalt noortõepärasem ja peale R´n B (RnB=rap and bullshit)mängiti ka muud sorti mussi. Isegi euroopa Träänsi :D Daruudi ning teist sarnast kraami.
Ilma erilise alkoholi tarbimisetagi oli väga lõbus ja need tantsud, mis ma seal oma uue sõbrannaga tegin, jäävad küll pääris kauaks meelde :D Kella kolmest õhtul pandi koht kinni ja tuli temakesele selleks korraks nägemist öelda, kuna minu purjus sõpradel tekkis isu linna litse otsima minna. Ilmselt oleksid nad oma esialgse plaani ka teoks teinud, kui kahel inimesel autos poleks pähe kerkinud hiilgav mõte maadlema hakata. Auto peeti keset linna kinni ning ühe murulapi peal hakati siis sõbralikult jõudu mõõtma. Paraku oli ühele osapooltest tarbitud alkohol natuke halvasti mõjunud ja suhteliselt kiiresti väljus asi kontrolli alt. Läksime madinale vahele. Selle jama käigus määrisin oma ilusa valge särgi ära. (Õnneks suutsin Tide abiga täna siiski muru, pori ja muud plekid oma hõlstilt maha uhta) Kaklejad läksid ka lõpuks laiali ning sündmuste käik arenes välja nii, et autoomanikust löömamees istus oma masinasse ning sõitis teiste EESTLASTEGA kuhugi. Löömamees nr 2-el tuli isu päraperssest koju jalutama hakata, jäin teda igaks-juhuks eskortima. Olles mõnda aega drastilises meeleolus (mida täiustas ka alanud vihmasadu) mööda võõraid öiseid tänavaid jalutanud, teadmata kuhu poole minna, ujus kuskilt kaugelt välja üks kahtlase välimusega mustanahaline räpigängster. Sõber jalutas sirge seljaga edasi ida poole ja mina alustasin eelmainitud tegelasega dialoogi. Jutuajamise käigus selgus, et läheduses on üks crackhouse (koht kus getoinimesed narksi maiustamas käivad) ja millegipärast nõudis ta minuga koos sinna minemist „Come-on, lets go and smoke some stuff.” Keerulisest olukorrast aitas mind välja Eestlaste hea ajastus, patrullina saabus tagasi tuttavate auto. Räpigängster loomulikult lunis meilt küüti ja võtsime ka tema peale. Oma jutu ja agressiivse suhtumisega viskas ta aga lõpuks kõigil üle ning jätsime auto seisma. Mõistes, et tüüp on liiga kahtlane, et temaga mingit tegemist teha, palusime tal nahhui tõmmata. Järgnev episood pani ka pikale veninud õhtule punkti. Tüübi autost väljasaamiseks kulus aega minuteid viis. Me olime küll enamuses, kuid keegi ei tahtnud siiski talle peksa anda. Lõpuks tegi närvis autojuht paigalt 90 kraadise pöördega minekut, avasime ukse ja lükkaisime totu lihtsalt välja tänavale. Kella kuueks õnnelikult kodus. Soe ilm. Äratus kella kahe paiku. Külm ilm. Läksime mingisse restosse hommikust sööma ja eelmisel õhtul tülli pööranud löömavennad leppisid ka õnneks omavahel ära. Lõpp hea, kõik hea. Täna oli järjekordne vaba päev, mis andis võimaluse rahulikult teed juua, vinüüle kuulata ja omi mõtteid mõelda. Tean, et homme tuleb jälle huvitav õhtu, sest üleeile sain tuttavaks tüdrukuga, kes tegeleb langevarjundusega (täitsa minu teema ju) :P Kutsus mind ühte kohta. No päevik, rohkem nagu ei olegi sulle midagi öelda. Ole tubli ja hoia lipp kõrgel.

DIABLO
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
ALARMAAAA…
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
DEVIL!!!!
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
ALARMAAAA…
Tuu-tuuu tu-tu-duu-tuuuuh tutututuu-dutuuh
DIABLO
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
ALARMAAAA…
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
DEVIL!!!!
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
ALARMAAAA…

Ref

DIABLO
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
ALARMAAAA…
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
DEVIL!!!!
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
ALARMAAAA…
Tuu-tuuu tu-tu-duu-tuuuuh tutututuu-dutuuh
DIABLO
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
ALARMAAAA…
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
DEVIL!!!!
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
tiu-tiuuu-ti-ti-ti-tiuu - ti-ti-tiditiuuu-tiu-tiuuu
ALARMAAAA…

Ref x 5

666-Alarma

Welcome to...

Hämmastav mis kiirusel aeg möödub. Ongi välja kukkunud nii, et häbiväärselt harva käin oma lugudest siin pajatamas. Ei oska ka mingeid põhjendusi oma tegevusetusele siin tuua. Alustuseks soovin Deivile tagantjärgi õnne sünnipäevaks. Musi kalli pai ninnu nännu tupsu nupsu. Sel mandril on mul 4/10 ajast viibitud. Peaaegu pool läbi ja oi oi oi kui suureks see koduigatsus paisuda veel võib. Heakene küll, millest tahaksin ma nüüd tegelikult sissekande teha on viimane nädal. Sellele eelnenud ajast lühikokkuvõtte järgmine. Tööl, väljas, purjus, kaine, üks kahtlase väärtusega abieluettepanek ja mõned kahtlase väärtusega lollused. Ei midagi olulist : )

Eelmise nädala sitt ilm ning sitt enesetunne sai aluseks meie seltskonna seni pikimaks Road tripiks paarituhande kilomeetri kaugusele floridasse. Lihtsalt viskas külmadest ja esimesest lumest täiesti üle. Pakkisime kodinad kokku, et lõunasse palmide, ookeani ning sooja päikese juurde sõita. Algselt pidime sinna lihtsalt nn ärikõnelusi pidama minema, kuid lõppkokkuvõttes lasime siiski ainult raha peeneks ja möllasime ringi. Kiirteed mida mööda läksime, ei pakkunud erilisi elamusi, paduvihm oli katnud enamuse idarannikust, Avariisid oli palju. (Muide siinne liikluskultuur soosib avariisid vägagi). Suunda ei näidata, kolmandas sõidureas kruiisitakse 40-ga ja ka 90 aastased vanamemmed sõidavad vähemalt V8 mootorite ja super turboga varustatud sportautodes. Panevad autopiloodi sisse ning tukuvad roolis, keerates seda siia tänna nii nagu jumal juhatab.

Suutes ohte vältida, jõudsime oma kangeks istutud peffidega siiski Miamisse. Seal oli taevas juba pilvedest puhtaks puhutud ja tõrvikuid meenutavate palmide lehed sahisesid sooja ookeanihõngulise tuule käes. Muide Miami beach-i rannaribal oleva hotelli kahe inimese tuba vaatega ookeanile maksab sama palju kui U-stay tänava poolne TWIN tuba vaatega Toompuiesteele. Mille aknad on endiselt alalõpmata porised? (Y) Ma ei oska vist selle uulitsa ilulist või ajaloolist väärtust õieti hinnata. Igal juhul seadsime endeid mugavalt sisse ja läksime välja suveõhtu sooja õhku nuusutama. Päris hea. 25 kraadi peale paari tunni tagust päikeseloojangut. Sellega võiks juba harjuda. Olles sattunud ühte USA kuulsamasse suurlinna, ei jäänud muud üle, kui et end koduselt tunda ja kõht ilusasti täis süüa. Väga hea! Peale sööki väike jook. Peale mõnda veel hilisemat jooki peatänava terrassil, jätkus õhtu juba erinevaid asutusi otsides. Esimes hooga eksisime ära ühte trendiurkasse mille külastamise eest küsiti uksel juba harjumuspärasega võrreldes mitmekorde summa dollareid. Olles summa loovutanud, avanes sisenedes sinu rikkuseastet määrav fuajee. Erinevad sissepääsud olid erinevat värvi lintidega plokeeritud. Kui sul on sulli piisavalt, võid sinna minna, kui sul on aga sulli ja ka feimi veel piisavamalt, võid juba sinna tänna minna. Kulda ja karda täis ruumis kooserdasid sekstrussikutes rinnakad TIBID, kes arvatavasti oleksid hea meelega mind tühjaks imenud. :D Rahast muidugi. Osavalt manööverdasin vampiiridest risti ja puust vaia lähedal hoides saali, mis oli siis "alamklassile" mõeldud. Sametist diivanitel istusid veel mõned oma seltskonda lahkelt pakkuvad TRENDIKAD vampiirid ja DJ TREND lasi oma nurgas TRENDIKAT muusikat paarile TRENDIAHVILE, kes seal TRENDIKALT tantsida üritasid. olles tellinud barman-i käest ühe TRENDIKALT kalli kokteili ja ajanud juttu ühe TRENDIKALT napilt riietatud vampiiriga, jõudsin kurvale järeldusele, et see "alamklassilegi" mõeldud ruum on minu jaoks liiga TRENDIKAS. Ja põgenesin trendiüledoosi kartuses vargsi sellest klubist. Hea et sealt väljumine tasuline ei olnud. (Come on. Olgem ausad, ma olen lihtsalt vastik kade Eestlane, kes lasknuks ennast seal ilmselt tegelikult "imeda" küll). Peale lühiajalist otsimist leidsime ühe latiinokoha, kus võis end juba mugavamalt tunda. Seal ühe kena tütarlapsega tutvudes suutsin ma talle lõdva randmega korvi anda, keeldudes pakkumisest minna koos tema ja ta tuttavatega ukse ees ootavaid limusid kasutades Miami DownTowni edasist õhtut veetma. Ma ei tea, kas ootsain sellelt õhtult midagi enamat? :D -Mina napakas- Veidi hiljem andis aga endast ootamatult märku pika sõidu väsimuse ja magamatuse peaele tarbitud alkohool. Mõistes, et olen ilmselt natuke üle tripsutanud, läksin öisesse ookeani kainestavat suplust tegema. See tegevus tundus antud momendil veidi kummaline. Arvestades fakti, Silver ujub esimest korda elus ookeanis, maailma ühes kuulsaimas rannas ihuüksi ja on jumala sodi. Lisaks sain muidugi ühe kohaliku käest teada, et 25 kraadine vesi on jääkülm ning mina olen hull talisupleja. Vastasin talle, et sina oled hull Aafriklane, kes ei tea õigest talvest midagi :D Ennast jälle töökorda seadnuna tegin juba ümbruskonnas varahommikusi tiire. Linn oli aga kella kuuest hommikul kahjuks välja surnud. Nägin tänaval ainult paari õnnetu näoga litsi ja kohtasin kahte mustanahalist räpigängsterit, kes üritasid mulle 50 doltsi eest kotitäie popsu maha ärida. Seda kraami minu organism küll hetkel ei vajanud. Liigagi Chill oli olla. Jõudes järeldusele, et tänaseks on pidu läbi, hakkasin oma hotelli poole jalutama. Enne kui kohale jõudsin, manööverdas minu kõrvale Mustang Shelby. Vangutasin pead ja mõtlesin… Enne kui midagi mõelda jõudsin, keriti kõrvalistuja aken lahti..... mind võeti sihikule
ja tulistati. Tulistajaks oli brünett tütarlaps, lastes minu pihta ühe ainsa, kuid tabava lause. „You’re handsome” Enne kui vastutule „get naked” avada jõudsin, kihutas auto juba kummide vilinal sündmuskohalt minema. Elasin brutaalse rünnaku üle ja inimröövi sellele ei järgnenud. Järjekordselt pead vangutades ja juhi välimust tagantjärgi analüüsides mõistsin, et sel mustangil oli ilmselt automaatkäigukast. Jätkasin teed hotelli poole. Et kaheks tunniks magama minna!!! Igal juhul seome siin oma vanaaasta lõpu peoplaane Miamiga. Vaatame mis siis juhtuma hakkab. Seniks kõik ja järgmiseks peatumispaigaks osutus Key West.


Key West on Ameerika kõige lõunapoolsem tipp, millest jääb Kuubani vaid 90 miili. Tegu on siis saarestike ahelaga, mis omavahelises ühenduses pikkade sildadega. Seal elas ja kirjutas oma raamatuid kirjanik E. Hemingway. Neid olete ilmselt kõik lugenud? Kihnu suurune palmisaar, ümbritsetuna koralle täis ookeanist, tundus minusugusele vähe näinud väikesele Eesti poisile paradiisina. Olles seal, mõistsin ma ka natuke paremini seda, kust E.H oma vägagi loetavate teoste kirjutamiseks intspirantsi sai. Sinna lähen ma ka loomulikult veel tagasi. :D Järgnesid pikad päevad ja ööd, mil uneaega jätkus vaid vähesteks tundideks. Jetid, rollerid, kaatrid, kohvikud, tantsukohad, ilusad inimesed ja muu pudipadi aitas aega väga lõbusalt veeta. Ära tiriti mind sealt esmaspäeva varahommikul kellegi Carrie nimelise tütarlapse kaisust ja mul tuli leppida tõsiasjaga, et igal puhkusel on kord lõpp. Ära muretse, ega järgmine tulemata jää. Väga mõnna oli : )
Järjekordselt süvenes minus arusaam, et mälestused on need, mis inimese tegelikult rikkaks teevad. Tunnen ennast peale seda pikale veninud nädalavahetust tunduvalt rikkamana.

Tee mis sa oskad, sellega mis sul on, ja seal kus sa oled !!! Sinu väärtus on see, mille ise endale annad !? Kui otsustad olla sina ise, siis tea , kes leiab enda, see kaotab oma viletsuse … !?!? :)

Paha on kui tead, et varsti hakkab paha

Hehh kell ei ole üldse palju ja ma olen koolis psühholoogia loengus ja kuulan juttu teemal, mis on armastus. Kes veel ei teadnud, siis kirel on kognitiivsed, emotsionaalsed ja käitumuslikud komponendid. Põnev mis, tahate rohkem teada, ahhha TLÜ psühholoogia aluste aine aitab :D
Eile siis oli Deivi kallikese sünnipäev ja ma pakun et ma olen siiamaani purjus, mitte väga aga natuke ikka ja varsti hakkab väga paha, ma olen selles kindel. Eilsest peost siis - järjekordne läääber väikse maja restos, imelik on mõelda et aasta ajaga pole midagi muutunud, mis juniigi mõistes on suht imelik. Alguses ei saanud vedama, ja pärast pidama nagu eestlastel ikka kombeks. Mina näiteks mingi hetk magasin kuskil laos, kus oli palju madratseid, päris mõnus oli ma ei mäletagi miks ma üles ärkasin. Mis siis veel, igast vahvaid tegelasi oli seal ja ma olen viimasel ajal tähele pannud et ma olen kohutavalt ülbeks muutunud ja kui mul jalg katki ei oleks, siis ma oleks vist päris mitu korda viimase nädala jooksul peksa saanud. Põhiline on siis see, et kui ma oma karkudest lahti saan, et ma siis ennast tagasi tõmban, sest siis ei ole enam nii, et kes see karkudega tüüpi ikka lööb :D Ja teine asi mis ma märkasin oli see et kohutavalt suur vahe on selles kuidas ma suhtlen inimestega, kelle vastu mul respect ja särki värki on ja kui pahasti nendega kellede vastu seda pole, endalgi on paha vaadata, aga kui inimene on selle ära teeninud siis paras talle, muhhahahaaa. Peaks kuskilt mingeid tolerantsuse kursuseid võtma, tahab keegi mind koolitada??? Juniigi vana IT Kristjan rääkis kiisu ja sardelli anekdooti, kes teab see teab, igastahes oioioioioi.
Vahepeal siis niipalju, et laupäeval viskas mul üle see et ammu pole pidu saanud ja nii ma siis lendasingi Gloria keldrisse, kus siis sai vipi kombel ohtralt veini joodud, kuni nad kinni panid ja meid välja viskasid. Imelik on ikka kui sa oled nii purjus juba et sa enam maitsest aru ei saa ja siis jood 200 kroonist veini. Müstika. Kõige jubedam oli see et sinna vanalinna läksin ma trolli aj kondiauruga, vanalinnas karkudega ringi lennata on päris vahva, eriti täis peaga. Igasthes keldrist edasi Hella Hunti, kus sai ohtralt nende vastikut siidrit ja siis finaaliks mina karkudega ja mu hea sõber A. läksime... pakume nüüd kõik... ÕIGE Hollywoodi. Kell oli juba palju ja ma tõesti ei tea miks me sinna ronisime, aga noh lõbus oli. Tore oli turvamehele seletada, et ma tõepoolest ei käi pulli pärast karkudega ringi, ta jobu jäi uskuma :D Sees siis tavaline pidu, ehk siis ma ei mäleta midagi sellist põnevat ja rabavat. Tuttavaid oli päris palju, aga midagi löövat ei juhtunud. A. igastahes kartsis pikemat aega et ta saab peksa, sest ma käitusin natukene omamoodi ja kuna kargupoissi ei kõlba lüüa, siis pekstakse tema sõpra.
Appi praegu mu maailm kõigutati paigast ära, teemaks on vägivald, agressiivsus ja viha ja järsku tuleb katarsise termin sisse. Katarsis tähendab ka siis oma agressiivsuse kulutamist, põnev. Näiteks saab siis katarsise ka sportides või vägivalda vaadates, väga imelik.
MUL HAKKAB JUBA KERGELT PAHA JA SEE EI OLE TORE.
Ma siis nüüd suunan tähelepanu loengule ja saan väga targaks teemal armastus ja agressiivsus, mõlemaid teemasid on mul tõsiselt õppida vaja.

Sõprade keskel tunnen ennast kui kala vees
paar viimast napsi kisub välja must rockimeest
pidur on maas, aga kolmanda päeva mees
ei tunne väsimust luudes ja kontides.

Ma ei palu sinult võimatut
anna veel üks võimalus
tõestada et see oli ainus kord

Tulen kindlalt alati
ikka tagasi
pole tähtsust ometi
kaukas jääda saan
püüan endast anda kõik, et mulle andestad
kolmest päevast piisab ju
et minust puhata

/Tanel Padar & The Sun - Kolmanda päeva mees/

Tere kallis päevik!

Kuna keegi pole siia juba päris pikka aega midagi kirjutanud, siis otsustasin ennast kokku võtta ja siia miskit sihukest suht mõttelagedat kirja panna.
Elu veereb vaikelt ja ilma hüpeteta, enamus ajast kodus passides, sest mida põnevat sa ikka 1, 5 jalaga teed. Aga õnneks on alla kuu aja jäänud ja siis ma teen kõik need 2 kuud täiega tasa. Vot.
Kõigil, kes seda veel teinud pole, soovitan kinno Borati vaatama minna. Oi vot see oli film, kus sai naerda. Kuigi ootused olid juba eelnevalt päris kõrgele aetud, siis siiski on tegemist päris korraliku kõhulihaste treeninguga, tõsine naerutrenn. Eriti on tegemist soovitusega Silverile, oi kui minuga oleks samal ajal saalis olnud hunnik ameeriklasi, siis ma oleks veel 10 x kõvemini naernud :D Kasashtanil siis nagu solvumiseks nagu ju eriti mõtet ei ole, sest filmi stseenid, mis siis kujutavad superriigi Kasashtani küla, on filmitud tegelikult Rumeenias ja filmi lõputiitrites kasutatud nõuka reklaamfilmid on hoopis Eestis tehtud ja kogu nali on tegelikult ameeriklaste üle. Et siis go Ali G ja loodame et sealt kahurist tuleb veel midagi sama andekat.
Siis tunnen ma veel tõsiselt kaasa väikesele brasiilia poisile, kes alles avastab interneti maailma ja peale tõsiseid tagasilööke orkutis eesti tüdrukutelt, otsustas minna kergema vastupanu teed ja pani brasiilia guuglis otsingusse "filmis porno", mis siis mina kui polüglott võin ära tõlkida neile kes aru ei saa, aga kuna mõlemad üsna rahvusvahelised sõnad siis küsimusi ei tohiks olla ;) Lihtsalt igaks juhuks otsib ta veel ainult portugali keelseid lehti, aga kuna sihukesi on 0, siis näidatakse talle kogu maailma filmis porno. Ja suur on väikses brasiilia poisi ärevus, kui kuuenda vaste pealkiri on paljutõotav portjeede päevik, võõrad tähed ja puha. Ta avab lehekülje, ja milline pettumus, hunnik eestikeelset möla ja mitte ühtegi pornofilmi. No kus on maailmas õiglus??? Kallis lugeja So Lusi linnast, Maranhao provintsist, sealt igatepidi teiseltpoolt maakera, otsi kuskilt taevakanalitest üles TV1000, seal näidatakse meil hilistel öötundidel, aga sulle just sobilikul päevasel ajal, ma pakun, filmis pornot.
Ja veel tunnen ma kaasa mingile tartu üliõpilasest hipile, kes suundus kõikvõimsasse googlisse ja lootis leida tõenäoliselt mõne teise hipist üliõpilase reisikirja ja pani otsingusse "vahur india blog", aga näe sattus jälle siia, kus hunnik muud mula, millehulgas mina räägin oma arstist vahurist, india junnid on ka tihe jututeema ja kujutate ette kogu sihuke asi on blogi kokku pandud. Ennekuulmatu. Minu vabandused.
Mis siis vahepeal veel põnevat on olnud - Ma tegin oma esimese eksami TLÜ's, mis ma pakun läks päris rahuldavalt, käisin maal, kus oli palju lund, mu esikus toimub remont mis tähendab et kogu meie korter on tõsiselt tolmu täis jne. PS ma jõudsin järeldusele, et niipea kui ma terveks saan, pean ma tööle minema, nii et kõik kõrgepalgalised pakkumised on oodatud :D
Täna on jälle neljapäev ja varsti saabub jälle nädalavahetus, mitte et sellest midagi minu jaoks eriti oleks, aga teile kõigile soovin metsikut pidu ja meeldejäävaid hetki. Ja äkki teen ka mina midagi põnevat, minesatea.

saan ennast kaineks, sinust purju jään
ja ahjus kõrbeb kaalika kratään.
iraagis sõda, kodus kevadkünd,
mul kümme korda päevas surm ja sünd.

kuid hüvasti ei jäta ma,
ma ei saa.

oi hea, kui hea on neljapäev(neljapäev),
jumal teab kes kunas homset näeb(homset näeb),
a sulle beibe on iga hommik uus(muudkui uus)

/Tanel Padar & The Sun - Neljapäev/

Elu on Bentley (auto, mitte siga)

Hehh oi nüüd on küll jälle nii palju igast asju juhtunud et ei teagi kohe kust alustada. Minu jalg paraneb endiselt jõudsalt, õmblused võeti ära ja nüüd mu armipoisikesed paranevad. Loeme siis päevi 12.12 ni kui ma saan jälle kahel jalal liiklema hakata.

Aga nüüd siis põrutavamate ja huvitavamate teemade juurde. Kui mu sõber tuli mu juurde paar nädalat tagasi jutuga, et ta tahaks triki-mikis oma sünnipäeva korraldada, olin ma kindel et see ei ole just kõige parem mõte, aga kuna pidi pidu kestma ainult 12:00 ni siis nii toimuski mu hea sõbra 21. sünnipäev neljapäeval Kaval Antsu talus, mis õhtu jooksul muudeti tõeliseks farmiks :D Esimene märk mis näitas et kõik just suurepäraselt ei lähe oli meeletu kogus alkoholi. Teisena tõid esimesed saabujad sünnipäevalapsele kingiks elus sea, kes sai kohe nimeks Bentley ja kes täitis triki meeldiva seakisa ja hommikuks ka ohtrate väljaheidete hunnikutega. Igastahes siis pidu läks väga tormiliselt käima ja väga kähku olid kõik purjus. Tööl olid Mari-Liis ja Britha (abivägi mihklist), kes siis olid ka vahvad ja kellede kätt mina terve õhtu hoidsin. Igastahes lõppes pidu kuskil poole 2 ajal kui 1 hotelli klientidest kutsus politsei ja kolis hotellist minema. Peo jooksul hakkasid järjest ära vajuma ilma kruvideta triki antsu lauad, kõigepealt 1 natuke viltu, siis 3 juba natuke viltu, ja siis 2 lauda kukkuid kogu seal peal olnud nõudega lihtsalt täiesti kokku, nii et triki põrand ujus alkoholist ja igast muudest vedelikest, rääkimata purunenud nõudest. Ka seale mõeldud sööta olid põrandad täis ja selle seedimise järel tekkinud ekskremente ka. Ja sellisesse trikisse sisenes M. koos tähtsate klientidega. Vot see oli naljakas. Oleks tahtnud tema nägu näha. Aga noh minu teada suurima trahviga sai siis see olukord rahuldavalt lahendatud. Bentley on veel elus ja viiakse peagi maale tagasi.
Ja siis teine põnev sündmus - Uniquestay hotels talvepäevad Pärapõrgus. Siin ma siis vast ei saa eriti kriitiline olla ja ma ütlen ette ära et tegelikult oli väga tore ja vajalik üritus, ja mulle meeldis. Et siis linnast päris kõvasti väljas, looduslikult päris ilusa koha peal Männiaru puhkemajas toimus midagi lausjoomise sarnast. Kuigi joomismängud keelati ära, siis juua oli mehiselt ja kõik kes vähegi said jõid elu eest. See et mina pidin oma haige jalaga siidrit jooma ei olnud kõige toredam, aga lõpuks sai ikka mõnusasse konditsiooni ennast ja siis läks asi vahvaks. Ka siin blogis tsiteeritud laulu suure linna inglid sai ikka palju kuulatud ja Marileen oli üldse popp, sama saab öelda ka neljapäevase sünnipäeva kohta :D Aga jah siis kella 12 ajal ja varemgi läksid kõik minema ja kui kell 2 seltskond meie uue IT-Martiniga linna poole teele asus, siis suutsin ma ennast kaasa sebida. Pääsesin viimasel hetkel ühes ruumis viibimisest põnevate inimestega. Tagasisõit oli päris vahva - vaidlused teemal kas 90 alas tohib 140ga sõita, kuidas politseiga suhtlema peab, kas tugevad inimesed nutavad kodus patja, seda saatmas hea muusika ja üldse kulgemine ilusas ja mugavas autos koduukse ette - äge. Tänu minu ja Mari-Liisi ergutustele võitis Viktor toolimängu, põnev mis. Igoriga jõime klaasi siidrit võidu - tema võitis napilt. Aga ma sain revanši invavõidujooksus. Ma tean et kõik tahaks et ma selle õhtu kohta siia rohkem kirjutaks, aga lihtsalt ei ole rohkem midagi nagu öelda. Kõik oli OK ja ma loodan et sihukesi üritusi tuleb veel. Ehk päkad mõistavad selliste ürituste vajalikkust.

Väike meeleolukatke siis sellelt ürituselt featuring mina ja Mari-Liis

Kõik siis, täna on sihuke kerge pohmell jälle, ja ma olen juba 2 päeva pidanud hommikuti esimese asjana jala juniiki oma auto järele minema. Päris vahav on selle libeda ja külmaga karkudega nii pikki vahemaid läbida, uskuge mind.
Viimased read siis suvele, Eestile ja inimestele kaugel ;)

aga nüüd, jah, nüüd on nii, et elan siin
ja saarele kus puul kasvab kaneel
viib mind sõber narkokuller või Ryan Air
ja meel muutub värskemaks sel teel
kui neel niiskub Mohitost või kõlab Silbo Gomero keel
tervitusi palmisaarelt!
mis uudist Tegelt oma neibourhoodist
nagu Gustav Reinop Kabulist

tervitusi toome palmisaarelt
see, kes olnud seal, teab mis on feeling
rahvas väike on seal palmisaarel
kuid teab igaüks mis reggae on

aga kuradi külm on, kuradi külm on
kuradi külm on, kuradi kuradi külm, hei
kuradi külm on, kuradi kuradi külm, huhh
kuradi külm on, kuradi kuradi külm!


/A-Rühm - Palmisaar/

Palun vabandust

Et ma ei ole siia tükk aega midagi kirjutanud.
Tänks et andeks andsid kallis päevik. Oleme ikka sõbrad edasi onju.

Soovin Andrele jõudsat paranemist ja annan talle edaspidiseks ühe hea valemi.
Piim = tugevad luud ja hambad

Nagu juuresolevalt pildilt näha olen ennast vahepeal ogaraks töötanud ja palju kasulikku teinud. Tormilist eraelu elan endiselt siin ainult nädalavahetustel. Mööduv ja sellele eelnenu olid vägagi sündmusterohked ning harivad. Asju meenutama hakates pean oma kunagisi sõnu natukene krõbistama (näksima järama mugima sööma). See puudutab siis ühte vahejuhtumit suurte kõlarite, tossumasinate ja Dj-ga varustatud ruumis, kus inimesed eputamas ja kepsutamas (tantsimas) käivad. Ühe räpi loo ajal läksid mingid jõmmid keset puupüsti tantsupõrandat natuke loosse liiga sisse ning hakkasid fakke sajatades üksteisel nahkasid kinni taguma. Ikka Litaki ja nätaki. Kohe moodustus minu tantsuruumi arvelt saali poksiring ning olin kahe ilusa tüdruku vahele pressitud. Võtsin neil ümbert kinni ja kaitsesin igaks juhuks varitseva ohu eest. Lõpuks viskas kolme meetri laiustel turvameestel üle ja nad läksid üksteisel nahkasid kinni taguvate tüüpide nahkasid kinni taguma. Peale selle liitus lõbusa seltskonnaga veel paar rüseluses klaasi ümber ajanud klaabu näoga Ameeriklast. Sedasi hullasid need üleannetud seal oma mitu minutit. Lõpuks visati kõik nahkasid kinni tagunud mehed (va turvamehed) sõnaotseses mõttes uksest välja tänavale ning asi rahunes siiski maha. Igaks juhuks kaitsesin neid kahte tüdrukut ka ülejäänud õhtu ja hiljem kutsus nende tüdrukute sõbranna meid enda juurde getosse kanepit suitsetama. Rohkem ma sellest õhtust ei räägi. ;P toimub seda madinat siin ka ikka , kuid sellise asja eest pannakse pikaks ajaks vangi. Võid sama kaua istuda, kui Eestis inimese tapnu. 3 - 4 aastat. Õnneks ei ole kaklemine kunagi eriti minu teema olnud : )
Pühapäeva pärastlõunaks toodi mind getost ilusa autoga koju : ) Töökaaslased ei läinud minu hilinemise pärast tööle. Aga kes tegelikult pühapäeval tööl käib ah? See on tegelikult ikka väga vale. Pühapäeviti peab kirikus palvetamas käima. (Palun jumal võta minult ära see pohmell… kurat küll!!!) Esmaspäeval ronisin jälle puhanu ja reipana katusele ning ümisesin laulu „Roof is on fire” Šhallallaa ja trallallaa.

Veel oli vaja välja mõelda Halloweeni kostüüm, sest 28-ndal oktoobril hakkavad kõik kolle mängima ja lähevad välja. Nagu karneval. Algne plaan oli end ilma kostüümita mingil peol lihtsalt täis juua ja grimasse teha, kuid see ei tundunud eriti originaalne. Siis ma unistasin enda üleni valgeks riietamisest, näo valgeks võõpamisest ja valgetest läätsedest, et Baaridaamilt Binacoladat küsida. Ka see plaan jäi katki, kuna siin on natuke ohtlik rõhuvalt valge mehena mustade räpigängsterite ette sattuda. Jätan selle mõtte STEREOSSE minekuks. Mine tea, äkki ma ei paista seal välja ja saan nähtamatuna omi valgeid mõtteid mõlgutada. Lõpuks otsustasin ikka iseendaks jääda ja lihtsalt Silver olla. Ostsin mustad läätsed ja puuderdasin näo hõbedaseks ning kogu lugu. Tundub, et lihtsuses peitub võlu, sest kõik vahtisid mind suu ammuli ja küsisid "kes sina selline oled?" I am Silver. Lisaks tegi mingi moefotograaf minust pildi ja ähvardas selle mingisse ajakirja üles panna. Tore! Esimene samm surematu kuulsuse poole. Ühesõnaga minu esimene Hallokas on üle elatud ja tänasesse päeva võttis see muidugi püha pohmelli kaasa. Nii püha, et mine või kirikusse palvetama. (Õnneks oli vaba päev)

Püha pohmell

Eile siis oli tarvis tähistada suurejooneliselt kahte kainelt möödunud nädalat ja ka 1/4 läbi saamast perioodist, kui ma liigun 4 jalaga. Siiski kuigi ka need on tähistamiseks juba korralikud põhjused, siis need kõik kokku ka kahvatusid eilse õhtu tegeliku tähenduse ees. Nimelt otsustas siis järjekordne minule ääretult kallis inimene Eesti tolmu jalgelt pühkida ja minna ära kaugele. See oli küll kohutavalt kurb sündmus, aga eilne õhtu oli äge ja minumeelest just sihuke nagu ta olema pidi. Igasugused bonding things ja parajates kogustes veini ja muud alkoholi. Paralleelselt kreisisümfoonia ja põnevik Vaenlasega voodis. Mina siis ka lõpetasin oma päris rekordilise pikkusega pausi joomises ja siis järgmisteks kordateks ületamisele minev rekord on siis 2 nädalat. Täna hommikul siis oli ikka jube olla. Õnneks tuli telkust häid filme, mis mõtted viisid sellelt mõnusalt enesetundelt mujale. Mitte juua on ka päris tore tegelikult, hommikud on värsked ja raha jääb ikka mõnuga alles.
Selline vahekokkuvõte siis.

Vastik Roheline Reede

Kuna Eestis on masendav ilm ja kõik muu pole ka just eriti tore, siis tuleb jälle üks masendavates toonides postitus siia päevikusse. Ärge ehmuge, asi ei ole tegelikult üldse hull, aga tore on kõik nõmedad pessimistlikud emotsioonid kuskile välja elada, loodetavasti hakkab kergem.
Jalg paraneb jõudsalt, varsti saan isegi õmblustest lahti. Karkudega ringi lendamisega olen ma ka üsna ära harjunud, kuigi pikad vahemaad ja hästi palju treppe pole siiski minu jaoks. Jalg niisama ei valuta, aga kui teda ikka korralikult piinata, siis hakkab valutama ka.
Aga nüüd siis masendavamate asjade juurde: täna ma kolisin jälle juniiksteist välja, tegin oma kapi tühjaks, korjasin ka mujalt oma elutegevuse jäänused kokku ja läksin. See sündmus ju ei tohiks olla kurb, aga natuke on ikkagi. Enne minekut põgenesin natuke Mike eest, päris hästi tuli välja kusjuures (minu raskendavaid asjaolusid arvestades).
Teiseks valitseb välja lihtsalt kohutav ilm, no anna abi. Rõve vihm ja kõik kohad on märjad ning mingeid nõmedaid puulehti täis. Vastik, vastik, vastik.
Kolmandaks suutsin ma eile oma autol rehvi puruks sõita, krdi teravad äärekivid raisk, ja kuna ma ei viitsinud viru keskuse ees hakata oma karkude ja muude asjadega klouni mängima ja ümber auto kargama, siis ma sõitsin selle totaalselt tühja kummiga juniikstei juurde, teepeal kohtasin ma õnneks sõpru, kes tulid appi ja panid tagavararehvi alla. Siiski tänu sellele paugule ja tühjalt sõidetud vahemaale muutus peaaegu uus rehv kasutuskõlbmatuks. Aga nüüd on juba kõik korras.
Neljandaks on mul kohutav möllu panemise igatsus. Ma ei tunnegi puudust niivõrd alkoholist (kuigi juua täis oleks kah vahelduseks päris tore olla), aga just sellest ägedast fiilingust, mis tekib kui sa oled toredate inimestega koos ja lihtsalt tunned ennast täiesti vabalt. Eriti just praegu. Kurb.
Ja tuleks ka viies, kuues jne , aga las need juba jäävad.
Tegelikult olen ma kogu viimase aja jamade juures üritanud võimalikult optimistlikuks jääda, aga aeg-ajalt tuleb ja teistpidi mõelda :D Kui mulle öeldi, et mul on viimasel ajal tõsiselt sitasti läinud, siis mina ei suutnud küll ühtegi halba asja, peale selle viimase suure paugu meenutada, sest kõik ülejäänud asjad on lihtsalt korra tuju sitaks teinud ja siis on nendega ühelpool olnud. Mina ise leian küll ka jah, et mul on viimasel ajal sitasti läinud, aga selle taga on põhjused mis on täisesti minu sees ja millest keegi teine midagi teada ei tohiks. Hästi keeruline jutt, ma rohkem ei kirjuta siia midagi sellist, ma luban.
Päikest :)

There are so many changes in my life
I don't know if it's wrong or if it's right
And I want you, want you by my side
Everything is gonna be alright

Changes in my life
I won't leave you behind
Changes in my life
You will see in time 

/Chris Lake feat. Laura V - Changes/

Polt jalga igaveseks

Oijah olen siis oma kirjutamiskohustuse unarusse jätnud, aga mul on mõjuvad põhjused ;)
Alustagem siis traditsioonilisest nädalavahetuse kirjeldamisest. Reede oli sihuke metsik peoloom. Jõudsin elus esimest korda Silveri endisse tööpaika Moskvasse, seal pakuti tasuta tervitusjooke, mis maitsesid ainult mulle, ja nii sain ma kõik 6-7 mandarini Absoluti koksi Spritega üksi ära joodud ja pärast seda olin ma juba päris küpse poiss, siis muidugi holl, kus pidu oli ka päris äge.
Njah järgmine päev kuskil lõunast tõustes oli tuumakas jälle, kerge mäkk tegi olemise pea et okeiks ja siis helistas mu valvepeoloom, kes oli Tartust töölähetusel Tallinnas ja ma asusin oma seda va pahaolemist ravima kerge ZIPi ja hulludelt päevadelt soetatud Beefeateriga. Olemine ei saanud küll eriti okeiks, aga ma lootsin seda klubis paari Long Islandiga ravida. Niisiis suundusimegi me minu lemmikklubisse Parlamenti, kus esinesid mu 2 lemmikstaari Mr Happyman ja Rahutu Tuhkatriinu Mari-Leen. Kui A. küsis Parlamendi venelasest turvamehe käest, et kes see Mr Happyman on, siis ta vastas, et ta ei tea, keegi ei tea :D Aga jah pidu jätkus tormiliselt jooke Näe Hummer tuleb sai VÄGA palju tarbitud. Lõpptulemus oli see, et kui pidu hakkas lõppema otsustasime me turvameestele närvidele käia ja kordamööda lavale ronida, see ajas neid ikka päris mõnuga närvi ja meid lubati päris mitu korda välja visata.
Ja nüüd POMM - viimase trikina enne lahkumist tahtsin ma üle lava teha ühe kiirema sirge, õnnelikult maanduda ja kuhugi edasi minna. Maandumine eriti ei õnnestunud, turvamees rebis mu põrandale, ja käskis mul rahulikult pikale jääda, mina ei saanud mitte muffigi aru miks, aga kui ma nägin enda ümber shokis inimesi, siis ma sain aru et mingi jama on. Jama oli siis täpsemalt vasaku sääreluu ja pindluu diafüüsi lahtine murd (ehk siis Fractura contaminata diaphysis tibiae et fibulae sin, hehh mulle pole elusees ladina keel nii loogiline tundunud) Njah kuna need hummeri-joogid olid oma tööd ikka väga korralikult teinud, siis minul oli seal põrandal väga lõbus, kui mingi jobu tuli küsima, et "õu mis juhtus", siis ma palusin tal endale viinakoksi tuua, keegi ei toonud. Imelik. Turvamehi oli ka mingi posu ümber, kõik olid päris shokis nägudega. Minul oli suht ükskõik, ühest shokis inimesest oli mul kahju :) Aga kiirabi tuli päris pikalt nii et ma jõudsin politseisse helistada ja paluda neil mind 112'ga ühendada, neile ma selgitasin et mul on jube valus ja et nad võiks rutem tulla, tegelt mul oli lihtsalt seal põrandal juba päris igav. Kiirabi tuli ja oli hästi tõre, nad ei tutvustanud mulle ennast ja olid kuidagi tõrksad, ühesõnaga mitte abivalmid ja toredad. Kui ma küsisin mis mu jala kallal möllava tädi nimi, on siis ta selgitas mulle et ma ei saa mitu kuud kõndida, ja mind huvitavad sihukesed asjad. Politsei tuli ka veenduma, et mingi tont mind lavalt alla ei lükanud.
Kiirabiga tuli kaasa mu kallis arsti pojast sõber A. Oma arust jõudsime me Mustamäe haiglasse ja seal olid arstid palju toredamad. Olukord oli päris hull, sest mind pandi intensiivravi palatisse ja hommikul arsti saabudes oli minu opp esimene mis ette võeti. Kui olukord oli juba selge lubasin ma oma personaalsel arstil koju lahkuda. Teepeal ta küll imestas miks ta nii ruttu olümpia juurde jõudis, aga noh mis seal ikka. Tegelikult olin ma hoopis keskhaiglas ja vahepeal enne oppi ma isegi mõistsin seda, aga hiljem olin ma raudselt veendunud, et ma olen mustamäel, mis sest et aknast ei paistnud midagi mustamäe sarnast. Opi ajal siis tehti mul alakeha tuimestus ja paar tundi puuriti ja polditati. Kuna ma olin kogu aja üleval, siis ma sain terve aja oma arukat juttu ajada, arstid õnneks minuga eriti vestlusesse ei laskunud aga selleks olid seal muud tädid, kellel ei olnud ka muud teha, kui minuga seletada. Haiglas ütlesid mulle kõik ka oma nimesid ja minu jalga lõikas ja puuris Vahur (kuna arstide vastu peab respekt olema, siis tema on ainus kelle perekonnanime ma ka tean ja see on Metsna, tema oli tore ja asjalik ning ei piinanud mind liigse haiglasviibimisega), veel olid seal hästi ilus op.õde Katja, ning õed ja muud tegelased Anne ja Aime. Mingi hetk ma vast viskasin neil üle ja siis anti mulle puhast hapnikku, mis siis rahustab inimest ja ma jäin magama.
Edaspidi siis oli 2 masendavat päeva haiglas. Kuna sellise joobe loogiline jätk on überpohmakas, siis mul tõesti oli elu suurim pohm, mille vastu ei aidanud isegi spetsiaalsed iivelduse vastased ravimid ja see kestis ka ikka mõnusad 24 h. Kuigi ma neilt lunisin süste pohmaka vastu, siis nad neid ka tegid, aga mingit imevahendit selles ei olnud. Esimese päeva olin ma pohma ja valuvaigistite mõju all. Adekvaatset ma midagi ei teinud, õnneks aitasid mul eksisteerimist taluda toredad külalised ja telefonivestlused kallite inimestega.
Teine päev oli juba ok ja selgus, et 3. päeval saan koju, kus telekas, internet ja kõik muud lahedad asjad. Samas selgus ka et järgmised 2 kuud liigun ma ainult karkude abiga ja et vähemalt 2 aastat on mul nael jalas. Siiski õnneks nüüd 4 päeva hiljem, on mu jalg täiesti rahulik, ei valuta niisama, kui ringi liikuda, siis annab ennast veidi tunda. Ma olen optimistlikult meelestatud, et halbu asju juhtub kõigiga ja tegelikult oli tegemist suhteliselt õnneliku õnnetusega. Seda rääkis mulle ka mu üdini optimistlik sõber A. juba selsamal hommikul, kui me haiglas koos lolli mängisime.
Selline põnev elu siis. Parlaka võiks kohtusse kaevata, raudselt oli nende põrand vms kudagi süüdi :D Kahjuks olen ma sebinud mingi palavikupoisi, mis teeb uimaseks ja ei lase mul siin kodus eriti produktiivne olla. Et siis nüüd lisandub trikile ja vv'dele ka parlaks kargamine. Mis teha.

Ja nii sa lähedki teele
Kuid tean , su hinges on torm
Ja kõik on lõputult lihtne
Elu on rock and roll

Ref:
Kuid suure linna inglid lendavad kõrgelt
Paradiisi poole viib neid tee
Teises linnas seiklusi veel leida
Neile meeldib see

/Mari-Leen "Rahutu tuhkatriinu" Kaselaan - Suure linna inglid/

Have sex and run

“Beer is good beer is good beer is goooood”

“Hey Silver I think that’s enough for you???”

„NOOOOO!!!!”

Kolmteist reede oli tänase hommiku pohmelli peasüüdlane. Kuritarvitasime ühe tüdruku sünnipäeva raames alkoholi ja laaberdasime kohalikus kõrtsis. Selle õhtu kohta käivatesse peentesse üksikasjadesse ei ole diskreetsuse mõttes vaja laskuda. Nalja sai kõvasti. Loomulikult võttis oma lõivu ülal mainitud vedelik mida teqila ja šampa kõrvale taibukam kavalpea ilmselt tarbinud ei oleks. Igaljuhul läksid täna hommikul tudisedes tööle kurjast pohmakast vaevatud hinged. Olles veel mingil määral purjus, laulsime kõval häälel Eestikeelseid laule ja ajasime nii lolli juttu, et hakkasime juba iseendeid napakateks pidama. Üldkokkuvõttes oli kõik liiga kummaline, et sellest pikemalt rääkida. Ütleme nii, et U ajal sai juba piisavalt seda pohmelli töö tegemisega ravimise meetodit praktiseeritud ning täna ma veendusin järjekordselt selle meetodi sobimatuses antud oleku kõrvaldamisel ;)

Mi taierd. Mi go sliip näo

Jee!! Käpp on jälle sees.

Nii see ülikooli elu jälle surma saab ma ütlen. Langed salakavala vaadiõlle ja ahvatlevate välivoodite maailma lõksu. Tulen siit tagasi, tean kust Andre leian :D
Suurte tagumike dünastia säravaim liige sealt siis lõpuks läinud? Ennäe imet. Jalutas oma koeraga soojale maale ära. Kas tal mingi boyfriend mitte seal ei elanud? Väga kahju, et selline ajuhiiglane ja muidu vahva isiksus oma hämmastavate müügitrikkide, söömisnippide ja muude väärt teadmistega sealt läinud on. Aga ei ole halba ilma heata. Nüüd saab ka muu staff omaperes jälle ivakese hamba alla ning ettekandjad ei pea iga kahe minuti tagant telefonikõnedele „ Kus leib on? Kas peale milla piima muud piima ei olegi? miks magustoit veel tulnud pole? Eksju teeme nii, et see oli viimane kord onju” reageerima. Dengo La Camisa Negra.
Mis mind selle juttu juures nüüd tõsiselt hämmastab on see, et tema asendaja (uus M)on sinu väitel hullem kui vana M. Marjut ülendati ve? Ei väga hea, et sa seal tagasi oled, saab vana teemat sees hoida ja arutleda osade tähestiku tähtede tegemisi. Kaua ma Ameeriklaste idiootsustest siin ikka jahuda jõuan :D
Aga minu põnevale eluloole tänane päev midagi põnevat kahjuks ei lisanud. Noh ärkasin varahommikul ja nautisin katusel päikesetõusu udus. Siis käisin katuseid mööda ja lõunatasin Wendy-s, mitte Mäkis. (Iga mäkivaba päev on minu jaoks korda läinud päev) Veel sõitsime palju autoga mööda highway-d ringi ning nägime paari matsu ok auto avariid. Täna oli kiirteedel märgata veel erakordselt palju rehvide all millimeetri paksuseks silutud rakuude ok pesukarude maiseid jäänuseid ja Neegri FM-ist lasti kogu selle huinjaa taustaks oksendamiseni räppi ning RńB-d. Tramm ń Bussi ei mängitud, seda kuulan praegu kodus meetee kõrvale. Viimasel ajal teeme me meeteed siin päris tihti, kuna lõppudelõpuks on hakanud ka sügis oma külmade ja muude vastikute iseloomujoontega siin pead tõstma. Mikroskoopilised kurjategijad liiguvad ringi. Miamisse minek nihkub ka järjepidevalt edasi. Sel lihtsal põhjusel, et Cincinnatis pakutakse praegu ahvatlevaid tööotsi, mille tegemata jätmine oleks lausselge lollus. Pealegi on osa siit tulevast kulutamismaterjalist juba broneeritud meelt värskendavateks langevarjuhüpeteks florida päikese all. Vabalangemine on peaaegu sama hea kui pelmeenid :)
mmm….

Lähen ajan nüüd oma täispuhutava madratsi kõvaks ja tutvun tänaste unenägude menüüga. Andre, Eestis on kell juba seitse läbi. Viimane aeg vv TA-s kokku pakkida, enne kui K või K sinna satuvad :D Tervita siis bronni D-d ja teisi TOREDAID tähti minu poolt.

Töö on see, kui saab teatud kohas vedelemise eest raha.

Ka mina olen oma looderdamise lõpetanud ja käin jälle tööl. Kus? Imestate te kõik, aga loomulikult meile kõigile armsas suures U's ;):D Loomulikult mitte vabatahtlikult, aga kuna minu asemel tööle võetud Indiast pärit noormees (näete kui diplomaatne ma suudan olla, oleks ühest teisest V tähega tegelasest jutt käinud oleks ma lihtsalt india junn öelnud) otsustas uue ja tasuvama koha peale lahkuda. Eks ka tema tööülesanded siin mis hõlmasid enam vähem kõike ei olnud päris see, mis ta ette kujutas. Kuskil nägin et ta mõtles et temast saab F&B controller, see töö olekski talle suurepäraselt sobinud, sest microsega on ta jah mingeid imetrikke teinud siin vahepeal, aga ega need triki lauad kerged ei ole ma ütlen :D Ja nii üllatav kui see ka ei ole on järgmised 2 nädalat paksult konverentse täis ja nii neil ei jäänudki muud üle, kui Andre südametunnistusele ja tühjenevale rahakotile vihjates ta ajutiselt tööle tagasi kutsuda.
Kusjuures ei saa öelda, et siin üle tüki aja tore ei ole. Tegema eriti midagi ei pea, praegu ma näiteks istun Silveri lemmikkohas, ehk siis Triki-miki teisel korrusel, kirjutan seda posti ja kuulan muusikat. Ja selle eest makstakse palka. Vahva ju.
Ja seda ka et portjeedena oleme me lati siin päris kõrgele seadnud, uued tüübid nimedega Pjotor (kes küll üritab väita et ta on Peeter) ja rohkematele tuntud Igor, ei ole päris seda meie professionaalsust veel saavutanud :P Aga minul on ükskõik mina neid ka õpetama ei hakka, sest selle kuidas korralikult portjeetööd teha olen ma ammu unustanud, hea et ma selle olesklemisega siin hakkama saan.
Aga eile oli ikka päris korralik sihuke 10 tunnine tööpäev ja õhtuks olin ikka päris väsinud. Ega need triki lauad kerged ei ole ma ütlen. Ja siis need uued tüübid ikka palju tugevamad - kui meie omal ajal panime max 15 tooli ühte virna, et neid inimlik oleks vedada ja et kõige alumine tool ja väga haiget ei saaks, siis eile ma pidin lohistama laost välja toolitorni kus oli 18 tooli, hmmm ütleme nii et see ei olnud mõnus, aga ma sain hakkama. Ja üldse oli eile palju asjaajamist, tänane juba vaiksem ja chillim, varsti saab süüa kah :D
Ja siis see uudis ka veel, mida äkki mõned veel ei tea, et siis seesama M, kellest kas siin selle virtuaalses päevikus juttu on olnud, lahkus U'st. Tegelikult on paljudel kahju, sest nalja saab nüüd palju vähem :D Ja tema asendajast ma parem ei räägi, sest midagi toredat siit välja ei tule. Oli see M mis ta oli, aga seda pähemäärimist, kauplemist ja lihtsalt möla ajamist ta ikkagi oskas. Aga ka tema läheb nüüd kaugele ära, 7 kuuks Sharm-el-sheiki, iga lolli eestlase eluunistus.
Varsti hakkab jälle suur 500 step-inn kampaania, mihklis ja meil saab 500 öö veeta, ja hommikul saab veel süüa ka selle raha eest, nii et jookseme nüüd kõik ja hakkame stripiklubidepeldikute ustelt U reklaame otsima. Kuna aga seda projekti juhib uus M, kes eile tõi 100 lehte flaikusid respasse lõikumiseks :D, siis ma arvan et ka see aasta läheb see projekt mitte eriti edukalt, aga mine sa tea.
Ja Silver kui keegi keeldub sulle midagi müümast kutsu kohe 911, ütle et diskrimineeritakse ja et sa kaebad kohtusse ja nõuad mitu milli daala valuraha, ja siis sa saad lausa tasuta niipalju suitsu ja alkot et ei maks ega kopsud ela seda üle.
Ja direktor palun muuda avalikus kohas kirjutamise reeglistikku, nii et see ei diskrimineeriks minu inimõigust ennast täis peaga kuskil välja elada. Aitäh, ja kui sa seda ei tee seda siis mul on mõjuvõimsaid sõpru (ma ju õpin poliitikuks ärme seda unusta :D)

Mõista mõista, mis see on. Valge, ratastega ja teeb rõvedat häält.

Aju plahvatust soodustavate tegurite nimekiri on niigi päris pikk, kuid sel mandril on veel üllatusi minu jaoks pakkuda. Esiteks loomulikult see, et Usa-s saavad alksi ja tobi osta ainult Usa kodanikud. Mitmel korral on keeldutud aktsepteerimast minu ilusat Estonia ID kaarti. Lihtsalt ei saa, kuna olen välismaalane. Ma küsin „milles on probleemi? Seadus ütleb "You must be ower 21" mitte Usa kodanik.” „Aga kui te siin elate, siis peab teil Usa kodakontsus olema” „Ma ei ela siin!!!” „Elate küll, ma eile ka nägin teid poes” „Ma peatun siin mitte ei ela siin! Miks te mulle siis süüa müüte, kui teate et ma võõralt maalt pärit olen? ” Jne jne. Sellistesse sügavamõttelistesse aruteludesse olen pidanud juba mitmel korral laskuma. Tavaliselt on teiseks osapooleks olnud mingi loll neeger või vana patrioodi näss, kel ei ole lihtsalt ajusid burgeri kõhule lisaks jumala poolt kaasa antud. No pole hullu, ega mind see tegemata suits või joomata jook ei tapa. Pigem vastupidi. Lihtsalt aju võib plahvatada, kuuldes mõne inimese arusaamadest nii olulistes küsimustes. Rrrr.
Kõige kõige hullem šokk tabas mind aga hetkel, mil ühel kenal õhtupoolikul rahulikult tööd tehes kuulsin üht lähenevat häält. Ei eristanud veel hääle suunda ja arvasin, et ilmselt kellegi töökaaslase mobla möliseb. Tüki aja pärast muutub pinin üha tugevamaks ja väljakannatamatuks. Ärritunult tõusen katusel püsti ja vaatan ringi. Õhtu hämaruses ei ole ühtegi hingelist peale meie. ”Kes see kurat ****ib seal oma telefoniga??? :@ haige helin, pange kinni” Ei ole mingit helinat, vaid üks valge kaubik, valjuhääldi ja kõlarid katusel, kruiisib mööda inimtühjust kiirusega 15 km/h meie poole. Jõudes lähemale, kostub tsirkuse meloodiaid meenutavate soundidie saatel valjuhääldist jäme mehe hääl „You boys want some ice-cream? „ I scream „NEWER!!!” Järgmised pool tundi-lisaks möödunud pooltunnile on kosta ikka seda väljakannatamatut ja kirjeldamatult jubedat HÄÄLT. Aju peaaegu plahvatas. Ma tunnen kaasa autojuhile, kes peab seda mussi päevast päeva kuulama. Kujutan ette, et oma pensionipõlve veedab ta vaeseke hullumajas. Tuhat muud idiootsust …Kaerajaan on tants, mida tantsitakse Eesti klubides… juba järgmistes sissekannetes. Seniks saadan kõik kuu peale ja lähen magama.

Kui on päevik, siis olgu selles vähemalt üks märkus ka.

Märkus

Silver ja Andre postitasid purjus peaga avalikku kohta.

Direktor

Signature: Direktor

Ahv kes teisi ahve järgi ahvib

Okei. Viin siis ka enda tänase olemise eelpool kõnelenud Andre konditsiooni. Selleks kasutan suure Cobra abi. (Siinsete mustanahaliste GETO räpparite lemmik jook). See selleks. Ka mina tunnen, et kõik toredad sõbrad on kuskil kaugel. Kuskil Eestis vist? Vist selle koha nime veel õieti mäletan ma? (Õnneks on mul rates ja orkut-is konto, nii et saan oma kalliste sõbrannade ja sõpradega tasuta suhelda ning nende pilte härdunud südamega vaadata). Seegi selleks. Rebaste retsimise kohapealt mul sõna sekka eriti öelda ei ole. Praegu elan kohas, mille nimetuseks „fox run” Keskas siiski sain korra retsimisvitsu tunda. Meenutus sellest piirdub ainult jahuse näoga ja kanamunaga peas. Hahaa (mõttepaus) ha haa haaa !!! Ülimalt originaalne. Retsijad ei teadnud retsimisest paraku midagi ja kogu üritus oli kahjuks läbi kukkunud sunniviisiline odeka joomine. Loodan et üliõpilaselu TKA-s ootab mind tuleval aastal ikka ees ja saan ka vanalinnas rebase musta värvi prügikotiga ringi silkamise mõnu tunda ning muidki ekstravagantseid olukordi kogeda. Elame näeme.
Kuna mööduv nädal minu ellu paraku midagi fantastiliselt põnevat ei toonud, siis lugesin eile õhtul esimest korda natuke vana pp-d ja jõudsin endalegi üllatuslikule järeldusele. "Teos" lõi vägagi mõnusa flash back-i suures U-s toimunule ja vahva, et see materjal nüüd minuga siin kaasas on.
Ka see see järjekordselt selleks. Laupäeva muidu iseloomustav mõiste „pidu” on sel nädalal asendunud uue mõistega „töö.” Ja kuna varsti on öö, siis mina lähen täna kohaliku aja järgi kell kaksteist magama. Laupäeva õhtul kell 12pm!!! Et enne kukke kiremist ja sellele kaasnevat koitu ärgata ning kuhugi X kohta mingit Y tegevust tegema minna.

Ehheeeee oleme kõik nii kained et taevas plahvatab

Kuna meie eelmises kallis kirjatükis oli ka palju sihukesi sissekandeid, kus autor ei olnud just kõige kainem, siis ma nüüd jätkan seda traditsiooni, rohkem vihjeid pole tarvis vist...
JAH ma olen selle vägeva joogi mõju all
Saite nüüd kõik mingi rahulduse ???
Loodan et jaaa
Aga siis tänase kirjutise point on see, et mul pole nii igavat nädalavahetust ammu olnud, paljud kallid inimesed on kuskil kaugel ja ülejäänud ei taha lihtsalt minuga suhelda :( Imelik. See-eest neljapäev oli äge kui mind ristiti ametlikult haldusjuhtimise rebaseraisaks. Üritus oli tore vaatamata sellele, et ma pidin 3 tundi paduvihmas mööda vanalinna ringi jooksma, ja see must rebase prügikott ka ei aidanud eriti, kuigi veidi siiski:D Aga tegelt respect kõigile kallistele HJ21 tudengitele, kes viitsisid meie retsimisega vaeva näha, aitäh teile, sest ma arvan et nii ägedat retsimist pole paljudel ette näidata ;)
Aga muidu see et ma pärast retsimist kuhugi Parlakasse ronisin ja seal igasuguseid trikke tegin ei ole küll eriline jututeema. Ja ka see et TTÜ peol mina nägin ainult TLÜ inimesi, viga on vast ikka ainult minus.
Täna ma veendusin JÄLLE et Sass Henno on mu lemmikkirjanik, kui inimene on elanud NII värvikat elu ja oskab seda NII geniaalselt sõnadesse panna, siis on tegemist millegi väga erakordsega. Kui keegi tahab, siis minu käest saab tema lühijutte,mis on vähemalt sama head, kui 3 ilmunud raamatut. Minus pole elusees ükski kirjanik suutnud sihukest kirjeldamatut tunnet tekitada, tegemist on ausõna elava klassikuga. Niiet kõik kes ei ole lugenud, te ei tea millest te ilma olete jäänud.

Batsillide maiuspala

Bon appetite väikesed mikroskoopilised värdjad, kes te minu rakke ja molekule mugite. I (silvil) will kill them all, using Coldrex and some other good drugs. Muhahhaaa ;) Täna on minu kehatemperatuur 38C + mõned kopikad peale. Olen 11C kuumem kui siinne ilm. Kuigi minu bioloogilise kalendri järgi peaks sügis juba täies hoos käima on selle saabumine siinkandis kuidagi harjumatult aeglane protsess. Vaid mõned üksikud puud on häbelikult punaseks ja kollaseks värvunud, igati domineerivam taimestik eelistab siiani rohelist rüüd kanda. Vähemalt jagas bioloogiline kalender ära, et Silver on igal sügisel haige. Tööle ma oma tatist nina tilgutama ei läinud, vaid otsustasin apteeki jalutada ja batsilli mürki osta. Gift shop –ist mööda minnes hankisin ka oma toredale perele mõned kenad postkaardid, et veeta päev muusikat kuulates, teed juues ja murest murtud vanematele ja vanavanematele kirjutades joonistades. Ilmselt hävitab USA tolli ülitundlike sensoritega varustatud biorelva avastamisseade minuga kokkupuutes olnud postkaardid, jagades ära, et ilmselgelt tahetakse saadetisega Eestisse ohtlik viirus läkitada ning homme on gaasimaski ja Caatri kostüümi kandev FBI agent minu ukse taga ning ütleb välismaa keeles. „Come here you non resident alien, we have to go.” “Ooojee!!! Tsau Kalle Kukk ! laulame osineneet ”
Olge terved. Ma hakkan nüüd neid postkaarte täitma :)

Armastan end aeglaselt

Hehh, järjekordselt üks sündmusterohke ja väga põnev nädalavahetus on seljataga. Kuna mul reedeti loenguid ei ole siis teoreetiliselt algab nv juba neljapäeva õhtul. Siiski see nädal möödus ta vaikselt . Vaatasin päris mitmendat korda filmi "Tagasitulek", kuna mulle vene filmid niivõinaa väga meeldivad, siis see on nendest üks parimaid. Soovitan kõigil vaadata. Katarsis on garanteeritud ;) Reede juba enam nii rahulik ei olnud kerge chill ja džinn @ my place
Siiski see oli veel kerge soojendus laupäeva õhtuks, kui paha olemine sai õhtul paari pudeli veiniga kuhugi väga kaugele tõrjutud. Põhjuseks siis Ursula uue plaadi "Armastan end aeglaselt" esitluskontsert Rockcafes. Kõik oli tore, aga seda et rock cafes ja ursula kontserdi ajal mingid suured ossid minuga tüli hakkavad norima, küll minu plaanidesse ei kuulunud. Aga kõik muu oli vägev, ursula ning nende vanad head ja uued varsti popid lood. Kuna me ise ka seal just kõige viisakamalt ei käitunud, paluti meil lahkuda (ma asjaoludel pikemalt ei peatuks, kes teab see teab) ja sellele järgnes meie vaevarikas teekond piki vastvalminud tartu maanteed linna poole. Ütleme nii et paljud asjad teepeal muutsid oma asukohta ja lõpuks kui me Stocki vastas kasiino ees lõpuks väsisime, terendas kasiino uksel reklaam et siider maksab ainult 15 krooni, ja kuna pikk teekond oli natukenegi pea selgeks ajanud ja see ei saanud mitte teps nii jääda. Ma pakun, et minu geniaalne idee oli proovida kasiinosse sisse hiilida, see nagu eriti ei õnnestunud, sest vabandus et mul on dokument kodus ei olnud eriti veenev ja niisiis ma näitasingi oma dokki ja mingi väga imeliku loogika järgi arvas ahvi moodi turva, et ma olen 21 täis. No krt oleks siis sünniaastagi õige, no nii nuti ei saa olla. Igastahes plaanist üks siider juua ja siis edasi liikuda, sai paar tundi inimtühjas kasiinos. Aga kuna see oli minu esimene kord selles põnevas asutuses, siis mul on hea meel et ma nii magedasse varianti sattusin. Las Vegase seriaalist tuttavat Montecito't ta küll eriti ei meenutanud :D. No ülejäänud õhtu läks veel rohkem metsa poole. Esimest korda külastasin ma sellist poppi kohta nagu Levikas. Ütleme nii et vaatamata sellele, et ma olin väga purjus, tundus see koht väga rõve väike uberik.
Laupäev oli vahva, olemine ei olnud küll just kõige toredam, aga kõige hullem ka ei olnud. Ja õhtul kerge mäkk, mis alati pohmakaga olemise toredaks teeb ja siis kinna "Maja järve ääres" vaatama. Midagi väga paha öelda ei ole, aga film oli tüüpiline loogikavaene naistekas, oleks Sandra Bullocki asemel peaosas keegi ilus näitleja olnud (näiteks Scarlett Johansson, aga noh variante on palju), siis oleks ka selle filmi kohutavate loogikavigade ja äärmiselt imeliku süžee talumine kergem olnud.
Tegelt võiks ju siin ka oma ülipõnevast koolielust kirjutada, aga kuna see ei vääri eriti sõna põnev selle kirjeldamiseks, siis parem jätame selle. Siiski kui ma ennem olen väitnud, et ma olen väga uhke oma õppejõudude üle, siis see oli väga ennatlik. Kõigest näide on Anu Tootsi SEE Postimehe artikkel. Eriti tabavalt on keegi tubli inimene (tigedik 25.09.2006 15:01) kommenteerinud seda artiklit nii:

Ei Anu, Sipsik ega ka paljud teised pole veel ikka aru saanud,
milline oht meid kõiki ähvardas, kui rahvas ei oleks
ometigi end viimaks jalule ajanud. Kurb anuke.

Ma loodan et see on lihtsalt kerge maailmavaateline erinevus ja pärast 3 aastat TLÜ's ma nii imelikult ei mõtle.
Silver kui sul väga koduigatsus peale tuleb, siis kui sa jõuad sinna Miami päikese alla, mõtle neile mõnusatele miinuskraadidele, konstantsele sombusele vihmale ja kella 2 ajal pimedaks minevale üliarmasale ilmale, mis meil siin valitseb.

Usa-s on perepea see, kes hamburgeri lauale toob.

Tänane hommik algas kell kuus kakskümmend kohaliku aja järgi. Ultramoodne helin, mille oma üli spetsi telefoni laadisin, põhjustas paraja šoki. Kargasin voodist püsti ja katsin oma ihu sitaste tööriietega. Vaadates, mis telefon veel head räägib, märkasin, et mingi vastamata kõne. Numbri tuvastamisega probleemi ei olnud. Venkat helistas. Mida see India junn minust ikka veel tahab?? Et ma talle city haldusest mingi ilusa torujüri (kelle nuga oli nüri) jälle telliksin? Ei hakka talle tagasi helistama ja jätkasin oma hommikusi toiminguid. St - otsin oma kossid üles ja ja torman padavai uksest välja. Õues on kottpime ja keegi on oma külmkapi ukse jälle lahti unustanud. Soojast voodist viie minutiga jääkülma õue lippamine tekitab järjekordse soki ning kurva koduigatsuse, n****i ma idioot siia paksmagude maailma mõnusast ja kodusest Eestist tulin. Unisena vaatan kuidas kolm pesukaru prügikastist banaani koori minema tassivad. Ütlen neile tere. Kõmbin tusasena paar nn paraadnat edasi, minnes oma töökaaslaste kodurahu ja uneaega rikkuma. Oodates, kuni kolleegid hommikuvõimlemist sooritavad, heliseb jälle telefon. No mida on!!! Kes helistab mulle kell pool seitse hommikul!!! (kohaliku aja järgi) Kes muu kui Ragnar. No tere! "Tere-tere." "Kuule sa ikka selle fotoasjaga tegeled veel?" "Kuule ikka vaikselt jah" "Kuidas läheb?" "Pole viga, kiirelt ja kärmelt. Endal?" "Ikka ka hästi, kuule sa passipilte oskad teha? Oleks hädasti vaja" "Oskan ikka, aga minu teada tehakse neid pea igas fotopoes 50 krooni eest" "Tegu vanainimesega tead. Kohale oleks vaja minna" "Ahsoo, kuule ma olen Ameerikas muidu, kalliks läheks see tulemine" "Tohohh, millega seal tegeled" "Ikka töö ja õnne tagaajamine" Veel mõned lõpufraasid ja kallihinnaline kõne (sõnaotseses mõttes) lõpetatud. Huvitav, kes mulle täna veel endistest U- töötajatest helistab? Igal juhul saame lõpuks tulema ja esimesest pensukast võtavad kõik endale SUURE kohvi. Haigutades vahime romantilist päikesetõusu ja vaikselt hakkab meeleolu tekkima ;) Sõbraga vaidleme pesukarude teemal. Mulle tehakse selgeks, et need keda ma hommikul prügikastis nägin ei olnud pesukarud vaid Rakuud. "Pesukaru on suur must karu, kes naise aluspesuga ringi käib" "Roosaga vä tuutu, ma lülitan su nüüd välja". Peale tunnist sõitu on sott selge ning viimaseid ringutusi sooritades läheme hotellile ilusat uut katust paigaldama. Selle tegevuse käigus käib peas ringi miljon mõtet ja nagu alati on need positiivsed. Ainult nii on võimalik positiivse suhtumisega tööl olla ;). Nii Eestis kui USA-S. Vahet ei ole. Ajame positiivse mõtlemise kõrvale töökaaslastega veel kelbast ja arutame elutähtsaid teemasid. Jõudes järeldusele, et mina olen kõige targem, naudin juba romantilist Ameerika päikeseloojangut. (Lisan homsele postitusele pildina). Tagasi koju ja magama, et homme sama kell ärgata. Praegu on väga kiire nädal käsil ja ilmselt suurt midagi peale töö me siin järgnevatel päevadel ei tee, nii, et lucky me ja paras teile, sest kes ei tööta, see ei söö (hamburgerit).

Vihmapühad

Täna olid meil jälle vihmapühad. St, kui vihma sajab ei ole minul tööle asja. Simpel. Ilmselt alates järgmisest nädala lõpust muutub eelmainitud „pühade” tõenäosus olematuks, kuna pakime kohvrid ja kolime külmast ja tuulisest Ohhiost tiba soojemasse Floridasse. VÕIBOLLA. Täpsemalt siis Miamisse, teadmiseks neile kes soovivad külla tulla. Kõik on oodatud. Võtke ainult pelmeene ja mõned originaalid kaasa. Kukub välja nii, et sel aastal ma lund ei näegi. Eks ma siis ookeanis istudes meenutan neid kauneid ja ilusaid hetki, mil Nikolaiga suure U räästastest jääpurikaid alla kõksisime. Võib-olla poetan mõne pisaragi. Koduigatsus hakkab igaljuhul vaikselt kollitama.... Uuuu spooky (:

Telestaar Uniquestay

Pärast minu lahkumist on U äärmiselt populaarseks muutunud. Kui minu ajal oli ainult KLM pressika ajal korraks punase ruumi seina telekas näha ja Ahmetov ja tema kamp fimis restos ka mingi tseeni, siis minu lahkudes on asjad kardinaalselt muutunud.
Kõigepealt valis ruut oma saatesse Baskini anekdoodiakadeemia osalejaid ja filmis siis esimese saate U suveterassil ja seda näidati ikka päris tihti TV3's. Selles žüriis olid ka päris ägedad inimesed, näiteks Peeter Oja.
Tõeline shokk saabus aga eile, kui TV3 päris head huumorishowd Henrik Normanni show vaadates märkasin ma jälle tuttavalt punakat seina. Ja oligi nii. Nad olid punases ruumis teinud šketsi, mis oli isegi päris naljakas: Klassiruum, tagapingis Andrus Värnik gloobusega ja eespingis ilus tütarlaps, A. istub esimesse pinki ja hakkab tüdrukule ligi ajama, näidates et gloobus on nagu maa ja tema on nagu selle meister ja muud sellised briljantsed intelligentsist nõretavad laused ja lõpuks lubab ta hiljem tüdrukule oma "oda" näidata. Saabub õpetaja, ja A. tunneb muret et kui kõigil teistel on oma koolid, Jaak Mael on suusakool, Andres Operil on jalgpallikool jne, et mis kool siis temal peaks olema. Õpetaja siis teeb selgeks et tal on juba A. Värniku nim. algkool, kus ta ka ise õpib
Ja lõpus kiideti ka juniigi häid suppe, mitte magedalt, aga päris osav nali oli seal lõpus. Nii et täitsa kuulsaks on see meie juniik saanud
Jah, eks iga maa klubid on väga omamoodi ja midagi head leiab neist igasühes. Tahaks küll nüüd siis selle klubiteema lõpetada, aga kuna ma olen päris korralikult neist sõltuvuses juba, siis vast tuleb neist siin ikka veel juttu.

Eesti vs Ameerika

Jõudsin koju peale „väsitavat” tööpäeva. Juhhei. Siin hakkab päike vaikselt ära kukkuma ja orienteeruvalt varsti jõuab ta oma teekonnaga teile. Öö jooksul külmunud taimi ja mulda soojendama. Logisin Msn-i ja tuleb välja et Eestis inimesed ikka magavad. Ainult A ukerdab listis ainsa kontaktivõimelise isikuna. Ju on ametis. Ei hakka segama. Kuna täna on teisipäev ja kellegi totu välja mõeldud süsteemi tõttu peab veel mõne päeva enne puhkehetki sisaldava nädalavahetuse nautima asumist tööl käima, siis võtan õhtut rahulikult ja harjutan ununema hakkavat Eesti keelt. Loen ja täidan päevikut. Andre lõbusa üliõpilaselu jätkuks toon ära võrdluse siinse mandri ja Eesti riigi (mille presidendiks on Ilves) klubielust. No see on selge, et Eesti tüdrukud on ilusamad. Nii et one point goes to Estonia. Turvalisus viigistab seisu 1-1-le, kuna siin ei liigu ringi poksimaiaid vene jõmme, kes oma pisikest aju isegi maksimaalselt ära kasutades ikka peale kaklemise midagi toredat välja mõelda ei suuda. Tasavägine. Hoolimata tappa-saamis võimaluse madalast protsendist on klubis sellegipoolest täitsa huvitav. Saab keskenduda sellele, millepärast sinna üldse minnakse ja saalist mõne õlle kõrvale näpitava ikka leiab. 2-1 USA kasuks hindade näol. Seis võrdsustub tänu faktile, et puudub võimalus vanade sõpradega välja minna, oma keelt rääkida ja räusates koju minnes põit avalikus kohas tühjendada. Vabameelsuse eest teenib Ameerika lisapunkti ja jääb Eesti ees napilt juhtima. Lihtsalt selline "porno" käib tantsusaalis, et ei ole midagi parata. Tants meenutab rohkem ****** ja kõigil on suva, mida sa seal täpsemalt teed või kuhu kellega lähed. Pealegi jääb külastajale täielik anonüümsus. Teadatuntud fakt Tallinna kohta on ju see, et kõik teavad kõiki. Eks see ka manitseb natuke. Siin on lood teisiti. Võid pidada ennast liivateraks Stroomi rannas. Okei, see selleks, ega siin kõik ainult lust ja pidu ei ole. Tulime siia eelkõige tööd tegema ja seda saab siin teha küll ja küll. Kõik ikka oma tuleviku ja ostetava hariduse nimel. Ilmselt nii kõvaks tegijaks, nagu Eesti president, ma päris ei saa. Playboy fotograafiks ehk ikka. Andre ma arvan, et mäki mullivesi on tegelikult mingist konsentraadist või pulbrist tehtud. Minge päevitama nüüd. Mina lähen magama.

Vaimne kirgastumine

Kuna miki leidis et ka mind pole suure U hiilgavaks edukäiguks vaja, siis on ka minu juniigi külastamine jäänud trastiliselt harvemaks, kui ta seda varasemalt oli. Silveril on muidugi hea kõike ja kõiki sealt kaugelt kättesaamatult kommenteerida, aga minul juhtub ikka nii, et kui tuleb tahtmine holli peole minna siis ei või üldse kindel olla et mõni M või muu täht vastu ei jaluta. Ja kergelt vindisena võib haavavate kommentaaride eest mulle veel peksa anda. Et siis mina ei ole midagi öelnud ;)
Aga minu põnev elu jätkub koolilainetel, kuna eelmise aasta ponnistused TTÜ's et minust saaks elektroenergeetik (ehk siis tegelikult ma lootsin Eesti Energia nõukogu esimeheks saada ja hästi palju raha teenida) ei andnud erilisi tulemusi, tänu minu grandioossele karjäärile juniigis. Nüüd siis suur kannapööre ja haldusjuhtimine TLÜ's. Nüüd saab minust vähemalt Eesti president. Loomulikult on siis tegemist rohkem humanitaarse erialaga, mis sobib minu olemuse ja senise koolitusega natuke rohkem kui reaalsusest nõretav elektroenergeetika. Lisaks sellele võin ma ausalt öelda, et ma ei tea kas + ja - laenguga osakesed tõmbuvad või tõukuvad. Ma pakun et tõukuvad. Loodame et siis sellega hakkab see aasta paremini minema, eriti kuna suurt segavat U'd enam pole
Elu jätkub mul muidugi suure peo ja pillerkaare täheall, nagu ühele õigele üliõpilasele kohane. Neljapäeval hollikas (kõigi aegade naljakam pidu, aga muidu oli ka väga tore), reedel terr ja hollikas jne. Reedel oli esimene pidu üritustesarjast Meestekas, kus siis Terrariumisse lasti enne südaööd ainult mehi, kelledele lubati tasuta jooke ja erootilisi tantsijaid. Tegelikkuses oli siis seal hunnik venelasi, kelledega tuli tasuta viinakoksi (mis oli siis ainus joogivalik) päris korralikult kakelda. Peale 12 saabus muidugi hunnik vene tsihhe (ja paar eesti oma ka :D) keda siis lasti tasuta sisse, kuna aga kaklustuju eriti ei olnud siis kella 12:30'ks olime meie juba sealt läinud. Ühesõnaga sai siis 100 eegu eest 4-5 viinakoksi ja vaadata tavalisi vene tsihhe napis rõivastuses laval tantsimas. Holliwoodi ukse ees siis kõndis juba üsna akontaktsele Andrele vastu, see siin juba ennemgi mainitud M (mitte Mike:D), õnneks ma suutsin mingi ime läbi vist peituda. Hämming oli päris korralik. Hollika sünnipäev oli siis nagu hollika pidu ikka.
Laupäeval oli vaatamata grandioosssele pohmakale väga tore ja produktiivne päev. Hommikune äratus, mullivesi mäkis, Ilvese pooldajate kontsert ja Ilvese väga hea kõne, jäävesi juniigis, Ilves presidendiks (!!!!!!), käesoleva blogi käimalükkamine ja siis õhtu naelaks "Nafta 1.2" No99's. Arvustust vast kirjutama ei hakkaks, aga soovitan kindlasti kõigil seda vaatama minna. Suurepärased näitlejad, eesotsas ülikauni Mirtel Pohlaga ja 2 tundi head huumorit. Eriti imelik on mõelda, et sooduspilet sellele etendusele maksab 100 eeku, mille eest õhtusel ajal ei saa kokakoola plaazas isegi ühte kespärast usa õudukat vaadata. Väärt mõtlemisaine. Juhhu-jaa.

Keda kogu aeg kotitakse, see on ise tropp.

See siis minu avapauk meie päevikule, soovin talle jätkuvalt pikka iga ja kasvavat fännihulka.

Kiri USA-st.

Tere, ma olen nüüd usas. Ujusin mis ma ujusin, aga kohale ujusin. Tagasi tulen lennukiga, sest vesi oli niiske ja kohati märg.
Ei ole seda püha pp-d teab mis ajast täitnud. Põhjus ilmselt selles, et ma ei tööta enam suures U-s ja olen jälle surelik väike neeger, keda keegi ei austa ning kes saab iga nurga peal molli ja jalaga tagumikku. Ei ole minul enam seda kaitsvat Mike sõnnikuhaisu küljes, mille vänge lõhn kõik pättid minust eemale peletas. Tore, et pp siin netis nüüd saadaval on aga mida fakki ma siia kirjutan ja kes fakk kõik seda värki siin lugeda võivad ??? M-i paksust pepust enam jahvatada ei saa, sest mul ei ole selle tselluga enam midagi pistmist. Veel on reaalne oht, et ta võib sellele lehele sattuda ja enda kohta valusaid fakte teada saada. Siis võtab oma koera jalutusrihma ning riputab ennast oksa külge ja hängib seal elu lõpuni (st 30 sekundit)... tuleb mind kummitama ...ja...... mhh :´( Appi ma kardan! Tahan Mike kaitsva haisu sisse tagasi. Kuna senine pp tugines paljuski M-i paksul pepul ja muude sulelis-karvaste füüsilis-vaimsetel kiiksudel, (ainus täiuslik inimene siin maakeral olen mina)siis tuleb meil algatuseks laduda uus vundament. Edaspidine jutt langeb ka ilmselt päeviku pealkirjast välja. Nu daa. Dakoi balšoi problem. Sest siin U-sas ma olen veel vähem portjee kui U-stays.
Segased ajad. Üks on kindel, USA-s on Eesti mõistes suur tagumik selline keskmine tagumik. Siin on sõnale suur minu jaoks välja kujunenud hoopis teine tähendus. Asi ei ole ainult suurtes peffides vaid kõiges. Piima ja mahla müüakse 4 liitrites kanistrites. Autod on miinimum V8 mootoriga majad on suured ja president on suur lollpea. Mina olen väike Eestlane. Eile käisin klubis näppu viskamas ja rokkimas. Täna on pohmakas ja homme lähen tööle. Mitmekülgne elu siin...

... ja tervislik.

Silverile Silverilt

Me vaatame siin, et Silver ei oska peale t tähe midagi kirjutada. Luba ma õpetan:) Esimene etapp. Õppi kõigepealt tähestik selgeks. ABC... jne. (Kõik tähed on sinu klaviatuuril olemas. Loodetavasti) Teine etapp. Proovi neist tähtedest mingeid sõnu moodustada. (Alusta kergematest) Las ma toon näite. Kui sa t-le kaks tähte(üks korduv), näiteks ere juurde paned, siis moodustub sellest sõna tere, mida tsiviliseeritud inimesed üksteise tervitamiseks kasutavad. Kusjuures tähekombinatsioonil ere on ka omakorda tähendus. Seda sõna on sobiv kasutada mitmeti. Toome veel ühe näite. Kui on pime ja sa ei ole pime, siis nähes näiteks pimestavat valgust, võid sa selle kohta ere öelda. Okei - kui oled eelpool räägitu selgeks saanud, siis tuleb käsile võtta järgmine etapp (vist kolmas). Nüüd proovi sõnadest lauseid moodustada. Sõnale "ere" tähekombinatsioon "täht" juurde liites, moodustub juba mitmeti mõistetav minilause "ere täht". See väljend sobib erinevate asjade ää iseloomustamiseks . Otseselt võib termin paremini sobida tähistaevas eredamalt paistva tähe kirjeldamiseks. Veel võib "ere täht" lausuda mõne eriti kuulsa superstaari kohta. Näiteks Jüri Homenja (Jüri nuga oli nüri)Aga see peab ikka väga kuulus superstaar olema. (Näiteks Jüri-nuga oli nüri- Homenja või Sulo). Vot. (Sõnad lauses eraldad tühikuga - See pikk klahv sinu klaviatuuril. Lisaks sellele on sul nüüd vaja ka kirjavahemärkidega tutvust teha) Nüüd oled järjega juba neljandal levelil. Palju õnne, võid endale medali osta. Btw Silver tähendab inglise keeles hõbedat, nii et ära hõbemedalit osta, muidu riputad endale iseenda kaela. What a dummass :P Okei, et asju mitte liiga keeruliseks ajada, siis erinevatest keeltest ma sulle parem rääkima ei hakka. Tea ainult seda, et keel on see, mida sa räägid ja see, mille abil sa räägid[(roosa julla suus) mitmetähenduslik sõna ;)] Keelega saab lakkuda ka :P Tagasi neljanda etappi juurde. Lausetest saad jutu moodustada. Jutt on omavahel seotud lausete kogum. Näiteks praegu õpetan ma sind siia kirjutama ja selleks kasutan ma palju erinevaid lauseid, mis moodustavadki jutu. Kui laused ei ole omavahel seotud, ajad seosetut juttu. Näide: "Tere ere täht. Sinu nüri nuga on jüri oma. Passi taevas päikese pauk. Puu otsas on auk, kust lehmad ja okassead läbi lendavad. Vanaema õetütre memmepoja jalgratta vasaku pedaali helkuri ere peegeldus ei oska pannkooke keeta sest eile oli tore ja homme on täna eile." Näites öeldu moodustas osa minu terviklikust jutust, seega see ei olnud seosetu tekst. Keeruline jah? (Laused jutus eraldad üksteisest punktiga).
Mõttepaus.
No kurat küll. Kui sa kirjutada ei oska, siis lugeda sa ka ilmselt ei oska? Ega? Plääd, ma raiskasin kolm minutit oma elust selle jutu kirjutamisele... Sitapask
Hakkan ise siia oma päevikut kirjutama. Sina mine oma t tähega siit minema. Mõttetu mees.

Tere.

Minu nimi on Silver

t

Portjeede päevik tõuseb fööniksina tuhast

Menuüllitise jätk. Paar kuud hiljem. Portjeedest on saanud juba muud asjapulgad, aga äkki pakuvad meie tegemised endiselt kellelegi huvi, niisiis me jätkame oma kallist päevikukest.

20.07.2006 no ikka see ainus peaaegu portjee siin majas

Hähh ja nii jäigi mu ülipõnev jutt pooleli, sest mingid ülitähtsad asjaajamised tulid vahele. Et siis tegelt oli nii et läksin venelastele tuppa arvutit parandama. Mees ja naine olid mõlemad jumala purjus, laual oli liitrine kuldne tekiila. Mina asusin usinalt arvutit parandama, töö kiirendamiseks pakuti tekiilat ja muid asju. Ja ma pean jälle põneva jutu pooleli jätma ja Sigridi tervisekaitsesse viima. Et siis edasi, kui ma ütlesin et mai saa juua, ma olen tööl, kuigi tegelt oli põhjus see et õigele juniigi inimesele ebakohaselt mulle tekiila ei meeldi. Ütlesid nemad, et keda see töö ennem seganud on. Siis tegin seifi korda ja sain esimest korda juniigis rublades tippi. Näedsa siis milliseid eredaid asju juhtub.