Hämmastav mis kiirusel aeg möödub. Ongi välja kukkunud nii, et häbiväärselt harva käin oma lugudest siin pajatamas. Ei oska ka mingeid põhjendusi oma tegevusetusele siin tuua. Alustuseks soovin Deivile tagantjärgi õnne sünnipäevaks. Musi kalli pai ninnu nännu tupsu nupsu. Sel mandril on mul 4/10 ajast viibitud. Peaaegu pool läbi ja oi oi oi kui suureks see koduigatsus paisuda veel võib. Heakene küll, millest tahaksin ma nüüd tegelikult sissekande teha on viimane nädal. Sellele eelnenud ajast lühikokkuvõtte järgmine. Tööl, väljas, purjus, kaine, üks kahtlase väärtusega abieluettepanek ja mõned kahtlase väärtusega lollused. Ei midagi olulist : )
Eelmise nädala sitt ilm ning sitt enesetunne sai aluseks meie seltskonna seni pikimaks Road tripiks paarituhande kilomeetri kaugusele floridasse. Lihtsalt viskas külmadest ja esimesest lumest täiesti üle. Pakkisime kodinad kokku, et lõunasse palmide, ookeani ning sooja päikese juurde sõita. Algselt pidime sinna lihtsalt nn ärikõnelusi pidama minema, kuid lõppkokkuvõttes lasime siiski ainult raha peeneks ja möllasime ringi. Kiirteed mida mööda läksime, ei pakkunud erilisi elamusi, paduvihm oli katnud enamuse idarannikust, Avariisid oli palju. (Muide siinne liikluskultuur soosib avariisid vägagi). Suunda ei näidata, kolmandas sõidureas kruiisitakse 40-ga ja ka 90 aastased vanamemmed sõidavad vähemalt V8 mootorite ja super turboga varustatud sportautodes. Panevad autopiloodi sisse ning tukuvad roolis, keerates seda siia tänna nii nagu jumal juhatab.
Suutes ohte vältida, jõudsime oma kangeks istutud peffidega siiski Miamisse. Seal oli taevas juba pilvedest puhtaks puhutud ja tõrvikuid meenutavate palmide lehed sahisesid sooja ookeanihõngulise tuule käes. Muide Miami beach-i rannaribal oleva hotelli kahe inimese tuba vaatega ookeanile maksab sama palju kui U-stay tänava poolne TWIN tuba vaatega Toompuiesteele. Mille aknad on endiselt alalõpmata porised? (Y) Ma ei oska vist selle uulitsa ilulist või ajaloolist väärtust õieti hinnata. Igal juhul seadsime endeid mugavalt sisse ja läksime välja suveõhtu sooja õhku nuusutama. Päris hea. 25 kraadi peale paari tunni tagust päikeseloojangut. Sellega võiks juba harjuda. Olles sattunud ühte USA kuulsamasse suurlinna, ei jäänud muud üle, kui et end koduselt tunda ja kõht ilusasti täis süüa. Väga hea! Peale sööki väike jook. Peale mõnda veel hilisemat jooki peatänava terrassil, jätkus õhtu juba erinevaid asutusi otsides. Esimes hooga eksisime ära ühte trendiurkasse mille külastamise eest küsiti uksel juba harjumuspärasega võrreldes mitmekorde summa dollareid. Olles summa loovutanud, avanes sisenedes sinu rikkuseastet määrav fuajee. Erinevad sissepääsud olid erinevat värvi lintidega plokeeritud. Kui sul on sulli piisavalt, võid sinna minna, kui sul on aga sulli ja ka feimi veel piisavamalt, võid juba sinna tänna minna. Kulda ja karda täis ruumis kooserdasid sekstrussikutes rinnakad TIBID, kes arvatavasti oleksid hea meelega mind tühjaks imenud. :D Rahast muidugi. Osavalt manööverdasin vampiiridest risti ja puust vaia lähedal hoides saali, mis oli siis "alamklassile" mõeldud. Sametist diivanitel istusid veel mõned oma seltskonda lahkelt pakkuvad TRENDIKAD vampiirid ja DJ TREND lasi oma nurgas TRENDIKAT muusikat paarile TRENDIAHVILE, kes seal TRENDIKALT tantsida üritasid. olles tellinud barman-i käest ühe TRENDIKALT kalli kokteili ja ajanud juttu ühe TRENDIKALT napilt riietatud vampiiriga, jõudsin kurvale järeldusele, et see "alamklassilegi" mõeldud ruum on minu jaoks liiga TRENDIKAS. Ja põgenesin trendiüledoosi kartuses vargsi sellest klubist. Hea et sealt väljumine tasuline ei olnud. (Come on. Olgem ausad, ma olen lihtsalt vastik kade Eestlane, kes lasknuks ennast seal ilmselt tegelikult "imeda" küll). Peale lühiajalist otsimist leidsime ühe latiinokoha, kus võis end juba mugavamalt tunda. Seal ühe kena tütarlapsega tutvudes suutsin ma talle lõdva randmega korvi anda, keeldudes pakkumisest minna koos tema ja ta tuttavatega ukse ees ootavaid limusid kasutades Miami DownTowni edasist õhtut veetma. Ma ei tea, kas ootsain sellelt õhtult midagi enamat? :D -Mina napakas- Veidi hiljem andis aga endast ootamatult märku pika sõidu väsimuse ja magamatuse peaele tarbitud alkohool. Mõistes, et olen ilmselt natuke üle tripsutanud, läksin öisesse ookeani kainestavat suplust tegema. See tegevus tundus antud momendil veidi kummaline. Arvestades fakti, Silver ujub esimest korda elus ookeanis, maailma ühes kuulsaimas rannas ihuüksi ja on jumala sodi. Lisaks sain muidugi ühe kohaliku käest teada, et 25 kraadine vesi on jääkülm ning mina olen hull talisupleja. Vastasin talle, et sina oled hull Aafriklane, kes ei tea õigest talvest midagi :D Ennast jälle töökorda seadnuna tegin juba ümbruskonnas varahommikusi tiire. Linn oli aga kella kuuest hommikul kahjuks välja surnud. Nägin tänaval ainult paari õnnetu näoga litsi ja kohtasin kahte mustanahalist räpigängsterit, kes üritasid mulle 50 doltsi eest kotitäie popsu maha ärida. Seda kraami minu organism küll hetkel ei vajanud. Liigagi Chill oli olla. Jõudes järeldusele, et tänaseks on pidu läbi, hakkasin oma hotelli poole jalutama. Enne kui kohale jõudsin, manööverdas minu kõrvale Mustang Shelby. Vangutasin pead ja mõtlesin… Enne kui midagi mõelda jõudsin, keriti kõrvalistuja aken lahti..... mind võeti sihikule
ja tulistati. Tulistajaks oli brünett tütarlaps, lastes minu pihta ühe ainsa, kuid tabava lause. „You’re handsome” Enne kui vastutule „get naked” avada jõudsin, kihutas auto juba kummide vilinal sündmuskohalt minema. Elasin brutaalse rünnaku üle ja inimröövi sellele ei järgnenud. Järjekordselt pead vangutades ja juhi välimust tagantjärgi analüüsides mõistsin, et sel mustangil oli ilmselt automaatkäigukast. Jätkasin teed hotelli poole. Et kaheks tunniks magama minna!!! Igal juhul seome siin oma vanaaasta lõpu peoplaane Miamiga. Vaatame mis siis juhtuma hakkab. Seniks kõik ja järgmiseks peatumispaigaks osutus Key West.
Key West on Ameerika kõige lõunapoolsem tipp, millest jääb Kuubani vaid 90 miili. Tegu on siis saarestike ahelaga, mis omavahelises ühenduses pikkade sildadega. Seal elas ja kirjutas oma raamatuid kirjanik E. Hemingway. Neid olete ilmselt kõik lugenud? Kihnu suurune palmisaar, ümbritsetuna koralle täis ookeanist, tundus minusugusele vähe näinud väikesele Eesti poisile paradiisina. Olles seal, mõistsin ma ka natuke paremini seda, kust E.H oma vägagi loetavate teoste kirjutamiseks intspirantsi sai. Sinna lähen ma ka loomulikult veel tagasi. :D Järgnesid pikad päevad ja ööd, mil uneaega jätkus vaid vähesteks tundideks. Jetid, rollerid, kaatrid, kohvikud, tantsukohad, ilusad inimesed ja muu pudipadi aitas aega väga lõbusalt veeta. Ära tiriti mind sealt esmaspäeva varahommikul kellegi Carrie nimelise tütarlapse kaisust ja mul tuli leppida tõsiasjaga, et igal puhkusel on kord lõpp. Ära muretse, ega järgmine tulemata jää. Väga mõnna oli : )
Järjekordselt süvenes minus arusaam, et mälestused on need, mis inimese tegelikult rikkaks teevad. Tunnen ennast peale seda pikale veninud nädalavahetust tunduvalt rikkamana.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment