Võidukat Võidupüha!

Praegu on Jaanilaupäev ja mina istun kodus ja kirjutan portjeede päevikusse. Ma ei ole väga kurb, sest ma ei ole eriline jaanipäevainimene ja ei leia et see oleks püha mida kindlasti peab tähistama. Peamine põhjus miks ma praegu just kodus olen on see, et homme kell 4.44 hommikul on mul kodu akna all buss, mis viib mu tööle ja homme saab topeltpalka ja see on tore. Meenutades oma eelmisi jaanipäevi leidsin ma oma arvutist 2005. a jaanipäeva pildid, mis möödus triki-mikis, sest seal oli õhtul full-show ja pärast seda sai mõned joogid tehtud. Lõkke asemel oli 10 küünalt laua peal ja nalja sai päris korralikult. Asjaosaliste huvides ei hakka kõige pikantsemaid seiku sellest ööst välja tooma, aga ühe nostalgilise pildi panen küll siia.

Jaaniõhtu 2005. triki-miki, Anu ja mina, Silver klõpsib nagu alati ;)

Ka eelmine aasta möödus jaanipäev kainelt ja käisin ühe sõbraga mingis lasnamäe urkas "sashlõkki" söömas, mis oli tegelikult oli mikro soojendatud liha , mida tuli süüa plastmassist noa ja kahvliga ning kõrvallauas värisesid kaks ülesüstinud herokat ja jõid nestea jääteed. Põnev oli.
Praegu vaatan Võidupüha paraadi kordust ja olen õnnelik, et Eestil on jälle President. Ilves on asjalik ja räägib oma kõnedes asjast, mitte lehmadest. Kuigi ka tema ajas näiteks praegu just asjad segi ja soovis kodutütretele tänase päeva puhul head vabariigi aastapäeva soovida, suutis ta olukorda kohe lahendada ja mingit probleemi asjast ei teki (meenutagem siis kui Rüütel soovis 24. veebruaril head võidupüha) ja Eero Raun ei pea mingit hädavalet välja mõtlema, et olukorda päästa. Ja üldse on tegemist isikuga, kes suudab Eesti eest seista, sest diplomaatiline jõud on ainus jõud, mis võib väikeriigil suur olla. Ja ma olen uhke, et selles valdkonnas on Eestil õnneks kõik korras. Eriti tore oli paar päeva tagasi maal Lõhavere linnuses toimunud kontserdil, kus esinesid Metsatöll ja RAM, ühel hetkel selja taha vaadates näha seal madala aiaga piiratud tehnikute alas näha kontserti nautimas härra Ilvest, koos oma abikaasa Eveliniga, kes nägi väga elegantselt kena välja. Hea tunne oli sel hetkel hinges.

Minu Presidendipaar :)

Kuigi Metsatöll on minu muusikamaitsest väga kaugel, missest et ma kuulan muusikat väga postist posti. Aga antud kontekstis ehk paigas, kus kunagi paiknes Lembitu linnus, võis isegi metsatöllu jöiramist ja RAM võimast laulu kuulata. Sihukene patriotismi teema või nii.
Kahju on et tänasel Võidupühal jõudis meieni uudis, et Afganistaanis on surma saanud 2 Eesti sõjaväelast. Kuigi võib tunduda, et nende surm ja üldse kogu tegevus seal piirkonnas on mõttetu, siis mina nii ei arva ja loodan et olukord saab lahenduse ja samas loodan et ei teki olukorda kus Eesti peab ootama sõjalist abi teistelt riikidelt, siiski nagu Ilves ka täna oma kõnes mainis on möödas traditsiooniliste sõdade ajajärk ja nüüd kasutatakse teistsuguseid agressioone näiteks küberrünnakud ja nendega toimetulekuks on Eestile abi andnud palju väliseksperte.
Kuigi ma tahtsin siia ka natuke masendavaid asju kirjutada, siis õnneks on mu emotsioonid lahtunud, põhiliselt kasutades "if you cannot be happy, you can always get drunk" taktikat. Üldse on palju toredaid asju viimasel ajal juhtunud, mis varjutavad halva. Ma olen praegu õnnelik ja see on tore.
Ma loodan et ka teie kõik olete õnnelikud ja kui ei ole siis soovitan ülal nimetatud taktikat kasutada ;) Olge tublid.

Puhkusel

Miks on vaja puhata?
Puhata on vaja sellepärast, et vahest ka tore oleks.


Etteruttavalt soovin teile mõnusat jaanipäeva ja õnne õnne toova sõnajalaõie leidmisel sõbrad.

21. jun


On juba teada, et kellelegi ei meeldi kuulda seda, kui hästi sul läheb. Üritan täna negatiivselt postitada. Praegu istun autos, läpakas süles ja sõidan miami lennujaamast parasjagu mööda. Üks pikk teelõik on liiklusest tühjaks tehtud ja ilmselt valmistutakse mingiteks filmivõtteks. Ahjaa ma unustasin mainida, et lahkume juba city-st ja läheme edasi kariibidele. Eile jõudsime lõunast randa. Mängisime liiva ja adruga vahtisime pilke varjavate päikeseprillide taga olevate silmamunadega napis riietuses tüdrukuid, kes vedelesid liival nagu laibad lahinguväljal. Nad ei pannud pahaks, sest nad ei pannud tähele. Aitäh päikseprillid. Päikseprillid on toredad ka seetõttu, et need on trendikad. Kui sulistamisest kõrini sai ja kõrvad, suu silmad liiva täis olid, läksime hotelli koksi-topsi täitma. Minule jäi see ühekordseks tegevuseks sel õhtul, kuna suutsin end juba paarist rüüpest lauajalaks juua(tühi kõht ja väsimus pikast sõidust). Deem, seetõttu oli ka minu eesolev õhtu tagantjärgi vaadates suhteliselt lühike. Läksime sõõma „Jerry`s famous deli-se“ Nime toon välja seetõttu, et kui Miami beach-ile satute, siis ärge sinna kohta selles kohas sattuge. Või kui ikka satute, siis vähemalt ärge sattuge vana paksu koleda latiino ettekandja lauda (see kelle kitli peal on sousti plekk). Meie ootasime oma praadi 1h 43 min. Mulle hakkas tunduma, et ta kogub meie tellimuseks vajaminevat teiste laudade jääkidest kokku jättes pärast saadud raha endale. Või oli tal lihtsalt kiire. Edasi viis tee meid „Mangosse“ Sinna võiksite kindlasti sattuda. Hästi chill koht ja ettekandjad on väääääga ilusad ja toredad. Kahjuks sai mul bena suht ruttu otsa ja sammusin üsna varakult (enne kahte) koju magama. Sellest tingituna suutsin end ka päikesetõusu ajaks üles peksta ning randa klõpsutama minna. Klõpsutasin 6-st 10-ni. Klõpsutamine on üks minu lemmik tegevusi. Klõps klõps klõps…. Nii rahustav… Vaikselt oleme florida keys-se jõudma hakanud. Tegime kärme fotosessiooni teele jäänud sillast. Sama sild lasti filmi „True lies“ võtetel pidulikult õhku. (Digitaalselt) Kohale jõudes paneme endeid sukeldumiskursustele kirja ja teen pp-se cp (copy paste) sellest jutust, mida praegu põlve otsas wordi toksin.

väga palju pilte lisan lähipäevil.

kiired ajad nagu ikka. Praeguseks on puhkuse mälestused juba kergelt ununema hakanud. Mõned meelde jäänud seigad proovin siiski praegusel hilisel õhtutunnil kiirelt ära trükkida, enne kui needki ununevad... Hehee. Ok Jutt jäi mul pooleli teel key westi. Tähelepanelik lugeja teab, et olen seal ennegi käinud. Kuid seekord oli meil ka mission. Tahtsin oma esimese avamere sukeldumise ära teha ja see sama, Ida eurooplasi täis tore saareke, näis eesmärgi saavutamiseks väga hästi sobivat. Loomulikult jooksime kohale jõudes suure hurraaga baari edukat sõitu tähistama ning suutsin end taaskord lauajalaks juua. Seekord oli asi palju hullem, kui Miamis. Peale kolme koksi tarbimis jooksis aju lühisesse ning tegi restardi. Piltlikult nägi asi välja nii, et olin baarileti ääres endale esimest rummi koolaga või red bull-i viinaga tellimas ja ajasin asjalikku juttu ühe slovaki tüdrukuga. Peale teist mahla viinaga või õlut viskiga ajasin viisakat juttu slovaki tüdrukuga ning tuikusin. Peale kolmandat kokteili, milleks võis olla lihtsalt teqila, rääkisid mu käed selle tüdrukuga ja ma ise vaatasin joobnud näoga talle lihtsalt otsa :D 'Aga siis, kui oma käsi baariletist kinni hoidmiseks kasutama pidin, et mitte ümber kukkuda, otsustasin salaja minema hiilida, et end kuidagi normaalsesse konditsiooni seada. Pagesin randa ja kustusin mingile pargipingile tšsšs ära. Paar tundi hiljem ärganuna, leidsin end endiselt joobes olevat, kuid magada ka enam ei viitsinud. Varastasin kuskilt mingi jalgratta ning väntasin pool tundi sellega suust valget vahtu välja ajades ringi. Selle ajaga läbisin umbes 10 meetrit ja kukkusin lugematul arvul kordi. Vähemalt sain ma kainemaks. Lõpuks otsustasin sõiduriistast loobuda ning tänava nurgal olevasse hotelli siiski jala edasi minna. .

PP 4Ever

Mis jutt, PP ei saa lihtsalt välja surra, sest tõenäosus et mina ja Silver korraga ära sureme on üsna väike, missest et S pidevalt katusteäärtel kõlgub ja mina võin lennukiga pihta saada. Lihtsalt on väga kiired ajad olnud ja täna oli üle 2 nädala üks täiesti vaba päev, mis ka möödus suuremalt jaolt pohmaka tähe all, aga no see selleks. Tegelikult on täna vahva päev olnud ja kui ma vahepeal hakkasin siin juba suurest töötamisest kergesse masendusse langema, siis ma arvan et nüüd on kõik täiesti OK tagasi.
Vaba aja nappuse on tinginud asjaolu, et lisaks täiskohale lennujaamas, töötan ma ka ajutiselt U's. Et siis tegelen konverentsidega ja keegi õieti ei saa aru kes ma olen ja miks ma julgen seal nii tähtsa näoga ringi käia, sest kõik on uued ja superportjeedest on nad vast ainult legende kuulnud, kui neidki. Aga jah respekt on omandatud, muidu U's on asjad nagu ikka - inimesi läheb ja tuleb, aga ma ütleks et olukord ei ole kõige hullem, olen seal masendavamaid seise näinud. Õnneks on kogu minu praeguse U's töötamise perioodi M puhkusel Portugalis ja ma ei pea temaga kokku puutuma. Muuseas uued töötajad arvavad, et M on lahe niiet, tegelt eks ta vist on natuke ennast muutnud ka, mina talle muidugi endiselt ei meeldi, aga mulle on see täiesti ükskõik. Ma tahan tema arust liiga palju palka saada ja teen liiga palju tööd. Aga jah U's on juba 3 portjeed ja nad loodavad teha süsteemi, et oleks 24 h portjee olemas. Põnev kas pole. Selle peamine põhjus on, et sellest kohviku juures olevast välisuksest viidi 1 nädalavahetuse jooksul kõik tulekustutid hotellist minema ja viimase vargusena viidi U-saunast minema segistid :D:D aga ma ei tunne M'le üldse kaasa, sest seda turvalisuse juttu on talle juba väga pikka aega räägitud.
Sündmustest oli siis reedel Sigridi lahkumispidu, tema siis suundub meie juurest ära ja nagu paljud muudki U'st lahkunud inimesed läheb ta hotellindusest suht kaugesse eluvaldkonda tööle. Minu püüded talle originaalset lahkumiskingitust välja mõelda nurjusid eeskätt kroonilise ajapuuduse tõttu, aga ideesid muidu oli - näiteks hiljaks jäänud lunchbox, pilt Bentleyst (siga mitte auto :D) trikimikis vms, aga vaatab seda asja veel
Muidu siis ma vahepeal hankisin endale ka kolmanda töökoha ehk siis käisin ühel sõbral abiks mööda linna diivaneid laiali vedamas, oi see oli fun, isegi minu tugevad portjeemusklid jäid jänni ja järgmine päev olid kõik kohad väga haiged. Teine päev seda tööd tehes oli natuke lihtsam ja teine kord on siiamaani ka viimaseks jäänud, aga vähemasti on mul jälle üks amet juures, mille olemusest on ettekujutus olemas. Ja kuna lennujaamas on töökoormus suhteliselt väike (mul on kuupalk ja normtunnid ei tule tihti täis, lahe kaspole? ;) ,siis midagi suveks sinna juurde ju tuleks otsida. Aga arvatavasti jätkub minu gueststaaritsemine U's ja järgmine inimene, keda ma vb puhkuse ajal asendama hakkab on juba päris boss :D Ja ma ka luban et kui ma kunagi rikkaks saan, siis ma ostan U ära ja teen sellest sihukese rahamasina väga väikeste investeeringutega, niiet M ainult vaatab ja nutab ja halab midagi oma redissonis töötamise kogemustest. Niiet siis vaatame kumb meist ennem rikkaks saab... :D
Tänase pohmakase päeva sündmuseks oli väljasõit Raplasse The Suni suvetuuri viimasele kontserdile. Palju takistusi oli koguaeg teel, aga ma olen väga rahul, et ma ikkagi jõudsin sinna kontserdile, sest see oli absoluutselt parim eesti kontsert, mida ma näinud olen. Ei saa siin ju hakata tooma võrdlusi maailmanimede ja väikeste Eesti artistide vahel. Kontsert oli lahe - The Sun oma teada tuntud headuses ja mitmekesisust lisasid külalisesinejad - Jan Uuspõld, Tõnis Mägi ja Gerli Padar. Kuigi ilm oli täna jube sitt ja pohmakas tahtis tappa, siis selleks paariks tunniks jäi suurem vihm järele ja väga fun oli. Loksutas kõik asjad paika.
Päikest! ;)

Aga minu vanaemal ei ole sellist autot :(

Ja veel nägime sel päeval liikluses kinni peetud autot. Politseinik koostas juhile trahvikviitungit. Auto numbrimärk oli 0 LUCK

vägev

Keegi juba kobises et PP on ära vajunud. Ei ole!!! Lihtsalt mõõnaperiood on ja kõik. Varsti läheb A U-se tagasi ja vot kus siis hakkab uut juttu peale pritsima. Ma arvan, et me kõik lõpetame kunagi seal. Mul on selline plaan, et kui kunagi triljonääriks saan, siis ostan mikult hotelli üle ja kutsun kõik lahedad ex töötajad tagasi. Tulevad suured juurdeehitused, parklad, liftid wifi-d biffid särgid värgid. Kõik töötajad hakkavad peaministri palka saama ja saksa pensionärid võivad oma kortsus suuvärgi ainult kiituste jagamiseks tubade fantastilise avaruse ja superluks teeninduse eest kasutusse lasta. Mikest ja Venkatist teeb vahakujud. Mike asetan numbritoa 65 wc poti peale palja peffiga istuma. Venkat seisab kõrval, ulatades talle feetbacki lehekest pepu pühkimiseks. „To save water, wash it with you’re urine“ Toompuiestee ning Paldiski mnt ristmiku ehitame maa alla, ning hotelli ette tuleb hoopis haljasala, kuhu istutatakse toompuud ja paigaldatakse pronksportjee kuju. Ja alkoholi lao ehitab ka suuremaks. Ühesõnaga ostke mulle lotopileteid.
Ausa tööga teenitud kopikate eest soetasin endale E-bayst muide lõpuks oma soovitud kaamera, selle peaksin esmaspäeval kätte saama, kui müüja ikka aus on. Põnev Põnev!!! Saab ei saa???
Jaanipäevaks sõidame jälle Miami-se ning kariibidele sukeldumiskursustele. Praeguste plaanide kohaselt jääb mul üle veel reis Las Vegasesse, ning 11 septembril olen New Yorgis. Tõenäoliselt väljub minu lennuk 12 september ja kui keegi seda ära ei kaaperda jõuan sellega kenasti tagasi Eestisse.
Vahepealsest on mul rääkida nii palju, et on toimunud veel üks katuselt alla kukkumine. Õnneks potsataja peale marrastuste ja kriimustuste tõsisemat viga ei saanud. Selle tingis oskuslik maandumine pehmele pinnasele ja lööki pehmendas veel üks vahekatus. Meie korteri elutoas vedeleb ratastool, mis manitseb vähemalt mind katustel käies peaaegu alati julgestusseadmeid kasutama. Peale puhkust Floridas koostan ka ühe põhjalikuma postituse tööst, mida siin täpsemalt teen ja kuidas näeb välja minu tavaline tööpäev siin.

chao pljao