Et ma ei ole siia tükk aega midagi kirjutanud.
Tänks et andeks andsid kallis päevik. Oleme ikka sõbrad edasi onju.
Soovin Andrele jõudsat paranemist ja annan talle edaspidiseks ühe hea valemi.
Piim = tugevad luud ja hambad
Nagu juuresolevalt pildilt näha olen ennast vahepeal ogaraks töötanud ja palju kasulikku teinud. Tormilist eraelu elan endiselt siin ainult nädalavahetustel. Mööduv ja sellele eelnenu olid vägagi sündmusterohked ning harivad. Asju meenutama hakates pean oma kunagisi sõnu natukene krõbistama (näksima järama mugima sööma). See puudutab siis ühte vahejuhtumit suurte kõlarite, tossumasinate ja Dj-ga varustatud ruumis, kus inimesed eputamas ja kepsutamas (tantsimas) käivad. Ühe räpi loo ajal läksid mingid jõmmid keset puupüsti tantsupõrandat natuke loosse liiga sisse ning hakkasid fakke sajatades üksteisel nahkasid kinni taguma. Ikka Litaki ja nätaki. Kohe moodustus minu tantsuruumi arvelt saali poksiring ning olin kahe ilusa tüdruku vahele pressitud. Võtsin neil ümbert kinni ja kaitsesin igaks juhuks varitseva ohu eest. Lõpuks viskas kolme meetri laiustel turvameestel üle ja nad läksid üksteisel nahkasid kinni taguvate tüüpide nahkasid kinni taguma. Peale selle liitus lõbusa seltskonnaga veel paar rüseluses klaasi ümber ajanud klaabu näoga Ameeriklast. Sedasi hullasid need üleannetud seal oma mitu minutit. Lõpuks visati kõik nahkasid kinni tagunud mehed (va turvamehed) sõnaotseses mõttes uksest välja tänavale ning asi rahunes siiski maha. Igaks juhuks kaitsesin neid kahte tüdrukut ka ülejäänud õhtu ja hiljem kutsus nende tüdrukute sõbranna meid enda juurde getosse kanepit suitsetama. Rohkem ma sellest õhtust ei räägi. ;P toimub seda madinat siin ka ikka , kuid sellise asja eest pannakse pikaks ajaks vangi. Võid sama kaua istuda, kui Eestis inimese tapnu. 3 - 4 aastat. Õnneks ei ole kaklemine kunagi eriti minu teema olnud : )
Pühapäeva pärastlõunaks toodi mind getost ilusa autoga koju : ) Töökaaslased ei läinud minu hilinemise pärast tööle. Aga kes tegelikult pühapäeval tööl käib ah? See on tegelikult ikka väga vale. Pühapäeviti peab kirikus palvetamas käima. (Palun jumal võta minult ära see pohmell… kurat küll!!!) Esmaspäeval ronisin jälle puhanu ja reipana katusele ning ümisesin laulu „Roof is on fire” Šhallallaa ja trallallaa.
Veel oli vaja välja mõelda Halloweeni kostüüm, sest 28-ndal oktoobril hakkavad kõik kolle mängima ja lähevad välja. Nagu karneval. Algne plaan oli end ilma kostüümita mingil peol lihtsalt täis juua ja grimasse teha, kuid see ei tundunud eriti originaalne. Siis ma unistasin enda üleni valgeks riietamisest, näo valgeks võõpamisest ja valgetest läätsedest, et Baaridaamilt Binacoladat küsida. Ka see plaan jäi katki, kuna siin on natuke ohtlik rõhuvalt valge mehena mustade räpigängsterite ette sattuda. Jätan selle mõtte STEREOSSE minekuks. Mine tea, äkki ma ei paista seal välja ja saan nähtamatuna omi valgeid mõtteid mõlgutada. Lõpuks otsustasin ikka iseendaks jääda ja lihtsalt Silver olla. Ostsin mustad läätsed ja puuderdasin näo hõbedaseks ning kogu lugu. Tundub, et lihtsuses peitub võlu, sest kõik vahtisid mind suu ammuli ja küsisid "kes sina selline oled?" I am Silver. Lisaks tegi mingi moefotograaf minust pildi ja ähvardas selle mingisse ajakirja üles panna. Tore! Esimene samm surematu kuulsuse poole. Ühesõnaga minu esimene Hallokas on üle elatud ja tänasesse päeva võttis see muidugi püha pohmelli kaasa. Nii püha, et mine või kirikusse palvetama. (Õnneks oli vaba päev)
Monday, October 30, 2006
Sunday, October 29, 2006
Püha pohmell
Eile siis oli tarvis tähistada suurejooneliselt kahte kainelt möödunud nädalat ja ka 1/4 läbi saamast perioodist, kui ma liigun 4 jalaga. Siiski kuigi ka need on tähistamiseks juba korralikud põhjused, siis need kõik kokku ka kahvatusid eilse õhtu tegeliku tähenduse ees. Nimelt otsustas siis järjekordne minule ääretult kallis inimene Eesti tolmu jalgelt pühkida ja minna ära kaugele. See oli küll kohutavalt kurb sündmus, aga eilne õhtu oli äge ja minumeelest just sihuke nagu ta olema pidi. Igasugused bonding things ja parajates kogustes veini ja muud alkoholi. Paralleelselt kreisisümfoonia ja põnevik Vaenlasega voodis. Mina siis ka lõpetasin oma päris rekordilise pikkusega pausi joomises ja siis järgmisteks kordateks ületamisele minev rekord on siis 2 nädalat. Täna hommikul siis oli ikka jube olla. Õnneks tuli telkust häid filme, mis mõtted viisid sellelt mõnusalt enesetundelt mujale. Mitte juua on ka päris tore tegelikult, hommikud on värsked ja raha jääb ikka mõnuga alles.
Selline vahekokkuvõte siis.
Selline vahekokkuvõte siis.
Friday, October 27, 2006
Vastik Roheline Reede
Kuna Eestis on masendav ilm ja kõik muu pole ka just eriti tore, siis tuleb jälle üks masendavates toonides postitus siia päevikusse. Ärge ehmuge, asi ei ole tegelikult üldse hull, aga tore on kõik nõmedad pessimistlikud emotsioonid kuskile välja elada, loodetavasti hakkab kergem.
Jalg paraneb jõudsalt, varsti saan isegi õmblustest lahti. Karkudega ringi lendamisega olen ma ka üsna ära harjunud, kuigi pikad vahemaad ja hästi palju treppe pole siiski minu jaoks. Jalg niisama ei valuta, aga kui teda ikka korralikult piinata, siis hakkab valutama ka.
Aga nüüd siis masendavamate asjade juurde: täna ma kolisin jälle juniiksteist välja, tegin oma kapi tühjaks, korjasin ka mujalt oma elutegevuse jäänused kokku ja läksin. See sündmus ju ei tohiks olla kurb, aga natuke on ikkagi. Enne minekut põgenesin natuke Mike eest, päris hästi tuli välja kusjuures (minu raskendavaid asjaolusid arvestades).
Teiseks valitseb välja lihtsalt kohutav ilm, no anna abi. Rõve vihm ja kõik kohad on märjad ning mingeid nõmedaid puulehti täis. Vastik, vastik, vastik.
Kolmandaks suutsin ma eile oma autol rehvi puruks sõita, krdi teravad äärekivid raisk, ja kuna ma ei viitsinud viru keskuse ees hakata oma karkude ja muude asjadega klouni mängima ja ümber auto kargama, siis ma sõitsin selle totaalselt tühja kummiga juniikstei juurde, teepeal kohtasin ma õnneks sõpru, kes tulid appi ja panid tagavararehvi alla. Siiski tänu sellele paugule ja tühjalt sõidetud vahemaale muutus peaaegu uus rehv kasutuskõlbmatuks. Aga nüüd on juba kõik korras.
Neljandaks on mul kohutav möllu panemise igatsus. Ma ei tunnegi puudust niivõrd alkoholist (kuigi juua täis oleks kah vahelduseks päris tore olla), aga just sellest ägedast fiilingust, mis tekib kui sa oled toredate inimestega koos ja lihtsalt tunned ennast täiesti vabalt. Eriti just praegu. Kurb.
Ja tuleks ka viies, kuues jne , aga las need juba jäävad.
Tegelikult olen ma kogu viimase aja jamade juures üritanud võimalikult optimistlikuks jääda, aga aeg-ajalt tuleb ja teistpidi mõelda :D Kui mulle öeldi, et mul on viimasel ajal tõsiselt sitasti läinud, siis mina ei suutnud küll ühtegi halba asja, peale selle viimase suure paugu meenutada, sest kõik ülejäänud asjad on lihtsalt korra tuju sitaks teinud ja siis on nendega ühelpool olnud. Mina ise leian küll ka jah, et mul on viimasel ajal sitasti läinud, aga selle taga on põhjused mis on täisesti minu sees ja millest keegi teine midagi teada ei tohiks. Hästi keeruline jutt, ma rohkem ei kirjuta siia midagi sellist, ma luban.
Päikest :)
Jalg paraneb jõudsalt, varsti saan isegi õmblustest lahti. Karkudega ringi lendamisega olen ma ka üsna ära harjunud, kuigi pikad vahemaad ja hästi palju treppe pole siiski minu jaoks. Jalg niisama ei valuta, aga kui teda ikka korralikult piinata, siis hakkab valutama ka.
Aga nüüd siis masendavamate asjade juurde: täna ma kolisin jälle juniiksteist välja, tegin oma kapi tühjaks, korjasin ka mujalt oma elutegevuse jäänused kokku ja läksin. See sündmus ju ei tohiks olla kurb, aga natuke on ikkagi. Enne minekut põgenesin natuke Mike eest, päris hästi tuli välja kusjuures (minu raskendavaid asjaolusid arvestades).
Teiseks valitseb välja lihtsalt kohutav ilm, no anna abi. Rõve vihm ja kõik kohad on märjad ning mingeid nõmedaid puulehti täis. Vastik, vastik, vastik.
Kolmandaks suutsin ma eile oma autol rehvi puruks sõita, krdi teravad äärekivid raisk, ja kuna ma ei viitsinud viru keskuse ees hakata oma karkude ja muude asjadega klouni mängima ja ümber auto kargama, siis ma sõitsin selle totaalselt tühja kummiga juniikstei juurde, teepeal kohtasin ma õnneks sõpru, kes tulid appi ja panid tagavararehvi alla. Siiski tänu sellele paugule ja tühjalt sõidetud vahemaale muutus peaaegu uus rehv kasutuskõlbmatuks. Aga nüüd on juba kõik korras.
Neljandaks on mul kohutav möllu panemise igatsus. Ma ei tunnegi puudust niivõrd alkoholist (kuigi juua täis oleks kah vahelduseks päris tore olla), aga just sellest ägedast fiilingust, mis tekib kui sa oled toredate inimestega koos ja lihtsalt tunned ennast täiesti vabalt. Eriti just praegu. Kurb.
Ja tuleks ka viies, kuues jne , aga las need juba jäävad.
Tegelikult olen ma kogu viimase aja jamade juures üritanud võimalikult optimistlikuks jääda, aga aeg-ajalt tuleb ja teistpidi mõelda :D Kui mulle öeldi, et mul on viimasel ajal tõsiselt sitasti läinud, siis mina ei suutnud küll ühtegi halba asja, peale selle viimase suure paugu meenutada, sest kõik ülejäänud asjad on lihtsalt korra tuju sitaks teinud ja siis on nendega ühelpool olnud. Mina ise leian küll ka jah, et mul on viimasel ajal sitasti läinud, aga selle taga on põhjused mis on täisesti minu sees ja millest keegi teine midagi teada ei tohiks. Hästi keeruline jutt, ma rohkem ei kirjuta siia midagi sellist, ma luban.
Päikest :)
There are so many changes in my life
I don't know if it's wrong or if it's right
And I want you, want you by my side
Everything is gonna be alright
Changes in my life
I won't leave you behind
Changes in my life
You will see in time /Chris Lake feat. Laura V - Changes/
Thursday, October 19, 2006
Polt jalga igaveseks
Oijah olen siis oma kirjutamiskohustuse unarusse jätnud, aga mul on mõjuvad põhjused ;)
Alustagem siis traditsioonilisest nädalavahetuse kirjeldamisest. Reede oli sihuke metsik peoloom. Jõudsin elus esimest korda Silveri endisse tööpaika Moskvasse, seal pakuti tasuta tervitusjooke, mis maitsesid ainult mulle, ja nii sain ma kõik 6-7 mandarini Absoluti koksi Spritega üksi ära joodud ja pärast seda olin ma juba päris küpse poiss, siis muidugi holl, kus pidu oli ka päris äge.
Njah järgmine päev kuskil lõunast tõustes oli tuumakas jälle, kerge mäkk tegi olemise pea et okeiks ja siis helistas mu valvepeoloom, kes oli Tartust töölähetusel Tallinnas ja ma asusin oma seda va pahaolemist ravima kerge ZIPi ja hulludelt päevadelt soetatud Beefeateriga. Olemine ei saanud küll eriti okeiks, aga ma lootsin seda klubis paari Long Islandiga ravida. Niisiis suundusimegi me minu lemmikklubisse Parlamenti, kus esinesid mu 2 lemmikstaari Mr Happyman ja Rahutu Tuhkatriinu Mari-Leen. Kui A. küsis Parlamendi venelasest turvamehe käest, et kes see Mr Happyman on, siis ta vastas, et ta ei tea, keegi ei tea :D Aga jah pidu jätkus tormiliselt jooke Näe Hummer tuleb sai VÄGA palju tarbitud. Lõpptulemus oli see, et kui pidu hakkas lõppema otsustasime me turvameestele närvidele käia ja kordamööda lavale ronida, see ajas neid ikka päris mõnuga närvi ja meid lubati päris mitu korda välja visata.
Ja nüüd POMM - viimase trikina enne lahkumist tahtsin ma üle lava teha ühe kiirema sirge, õnnelikult maanduda ja kuhugi edasi minna. Maandumine eriti ei õnnestunud, turvamees rebis mu põrandale, ja käskis mul rahulikult pikale jääda, mina ei saanud mitte muffigi aru miks, aga kui ma nägin enda ümber shokis inimesi, siis ma sain aru et mingi jama on. Jama oli siis täpsemalt vasaku sääreluu ja pindluu diafüüsi lahtine murd (ehk siis Fractura contaminata diaphysis tibiae et fibulae sin, hehh mulle pole elusees ladina keel nii loogiline tundunud) Njah kuna need hummeri-joogid olid oma tööd ikka väga korralikult teinud, siis minul oli seal põrandal väga lõbus, kui mingi jobu tuli küsima, et "õu mis juhtus", siis ma palusin tal endale viinakoksi tuua, keegi ei toonud. Imelik. Turvamehi oli ka mingi posu ümber, kõik olid päris shokis nägudega. Minul oli suht ükskõik, ühest shokis inimesest oli mul kahju :) Aga kiirabi tuli päris pikalt nii et ma jõudsin politseisse helistada ja paluda neil mind 112'ga ühendada, neile ma selgitasin et mul on jube valus ja et nad võiks rutem tulla, tegelt mul oli lihtsalt seal põrandal juba päris igav. Kiirabi tuli ja oli hästi tõre, nad ei tutvustanud mulle ennast ja olid kuidagi tõrksad, ühesõnaga mitte abivalmid ja toredad. Kui ma küsisin mis mu jala kallal möllava tädi nimi, on siis ta selgitas mulle et ma ei saa mitu kuud kõndida, ja mind huvitavad sihukesed asjad. Politsei tuli ka veenduma, et mingi tont mind lavalt alla ei lükanud.
Kiirabiga tuli kaasa mu kallis arsti pojast sõber A. Oma arust jõudsime me Mustamäe haiglasse ja seal olid arstid palju toredamad. Olukord oli päris hull, sest mind pandi intensiivravi palatisse ja hommikul arsti saabudes oli minu opp esimene mis ette võeti. Kui olukord oli juba selge lubasin ma oma personaalsel arstil koju lahkuda. Teepeal ta küll imestas miks ta nii ruttu olümpia juurde jõudis, aga noh mis seal ikka. Tegelikult olin ma hoopis keskhaiglas ja vahepeal enne oppi ma isegi mõistsin seda, aga hiljem olin ma raudselt veendunud, et ma olen mustamäel, mis sest et aknast ei paistnud midagi mustamäe sarnast. Opi ajal siis tehti mul alakeha tuimestus ja paar tundi puuriti ja polditati. Kuna ma olin kogu aja üleval, siis ma sain terve aja oma arukat juttu ajada, arstid õnneks minuga eriti vestlusesse ei laskunud aga selleks olid seal muud tädid, kellel ei olnud ka muud teha, kui minuga seletada. Haiglas ütlesid mulle kõik ka oma nimesid ja minu jalga lõikas ja puuris Vahur (kuna arstide vastu peab respekt olema, siis tema on ainus kelle perekonnanime ma ka tean ja see on Metsna, tema oli tore ja asjalik ning ei piinanud mind liigse haiglasviibimisega), veel olid seal hästi ilus op.õde Katja, ning õed ja muud tegelased Anne ja Aime. Mingi hetk ma vast viskasin neil üle ja siis anti mulle puhast hapnikku, mis siis rahustab inimest ja ma jäin magama.
Edaspidi siis oli 2 masendavat päeva haiglas. Kuna sellise joobe loogiline jätk on überpohmakas, siis mul tõesti oli elu suurim pohm, mille vastu ei aidanud isegi spetsiaalsed iivelduse vastased ravimid ja see kestis ka ikka mõnusad 24 h. Kuigi ma neilt lunisin süste pohmaka vastu, siis nad neid ka tegid, aga mingit imevahendit selles ei olnud. Esimese päeva olin ma pohma ja valuvaigistite mõju all. Adekvaatset ma midagi ei teinud, õnneks aitasid mul eksisteerimist taluda toredad külalised ja telefonivestlused kallite inimestega.
Teine päev oli juba ok ja selgus, et 3. päeval saan koju, kus telekas, internet ja kõik muud lahedad asjad. Samas selgus ka et järgmised 2 kuud liigun ma ainult karkude abiga ja et vähemalt 2 aastat on mul nael jalas. Siiski õnneks nüüd 4 päeva hiljem, on mu jalg täiesti rahulik, ei valuta niisama, kui ringi liikuda, siis annab ennast veidi tunda. Ma olen optimistlikult meelestatud, et halbu asju juhtub kõigiga ja tegelikult oli tegemist suhteliselt õnneliku õnnetusega. Seda rääkis mulle ka mu üdini optimistlik sõber A. juba selsamal hommikul, kui me haiglas koos lolli mängisime.
Selline põnev elu siis. Parlaka võiks kohtusse kaevata, raudselt oli nende põrand vms kudagi süüdi :D Kahjuks olen ma sebinud mingi palavikupoisi, mis teeb uimaseks ja ei lase mul siin kodus eriti produktiivne olla. Et siis nüüd lisandub trikile ja vv'dele ka parlaks kargamine. Mis teha.
Ja nii sa lähedki teele
Kuid tean , su hinges on torm
Ja kõik on lõputult lihtne
Elu on rock and roll
Ref:
Kuid suure linna inglid lendavad kõrgelt
Paradiisi poole viib neid tee
Teises linnas seiklusi veel leida
Neile meeldib see
/Mari-Leen "Rahutu tuhkatriinu" Kaselaan - Suure linna inglid/
Alustagem siis traditsioonilisest nädalavahetuse kirjeldamisest. Reede oli sihuke metsik peoloom. Jõudsin elus esimest korda Silveri endisse tööpaika Moskvasse, seal pakuti tasuta tervitusjooke, mis maitsesid ainult mulle, ja nii sain ma kõik 6-7 mandarini Absoluti koksi Spritega üksi ära joodud ja pärast seda olin ma juba päris küpse poiss, siis muidugi holl, kus pidu oli ka päris äge.
Njah järgmine päev kuskil lõunast tõustes oli tuumakas jälle, kerge mäkk tegi olemise pea et okeiks ja siis helistas mu valvepeoloom, kes oli Tartust töölähetusel Tallinnas ja ma asusin oma seda va pahaolemist ravima kerge ZIPi ja hulludelt päevadelt soetatud Beefeateriga. Olemine ei saanud küll eriti okeiks, aga ma lootsin seda klubis paari Long Islandiga ravida. Niisiis suundusimegi me minu lemmikklubisse Parlamenti, kus esinesid mu 2 lemmikstaari Mr Happyman ja Rahutu Tuhkatriinu Mari-Leen. Kui A. küsis Parlamendi venelasest turvamehe käest, et kes see Mr Happyman on, siis ta vastas, et ta ei tea, keegi ei tea :D Aga jah pidu jätkus tormiliselt jooke Näe Hummer tuleb sai VÄGA palju tarbitud. Lõpptulemus oli see, et kui pidu hakkas lõppema otsustasime me turvameestele närvidele käia ja kordamööda lavale ronida, see ajas neid ikka päris mõnuga närvi ja meid lubati päris mitu korda välja visata.
Ja nüüd POMM - viimase trikina enne lahkumist tahtsin ma üle lava teha ühe kiirema sirge, õnnelikult maanduda ja kuhugi edasi minna. Maandumine eriti ei õnnestunud, turvamees rebis mu põrandale, ja käskis mul rahulikult pikale jääda, mina ei saanud mitte muffigi aru miks, aga kui ma nägin enda ümber shokis inimesi, siis ma sain aru et mingi jama on. Jama oli siis täpsemalt vasaku sääreluu ja pindluu diafüüsi lahtine murd (ehk siis Fractura contaminata diaphysis tibiae et fibulae sin, hehh mulle pole elusees ladina keel nii loogiline tundunud) Njah kuna need hummeri-joogid olid oma tööd ikka väga korralikult teinud, siis minul oli seal põrandal väga lõbus, kui mingi jobu tuli küsima, et "õu mis juhtus", siis ma palusin tal endale viinakoksi tuua, keegi ei toonud. Imelik. Turvamehi oli ka mingi posu ümber, kõik olid päris shokis nägudega. Minul oli suht ükskõik, ühest shokis inimesest oli mul kahju :) Aga kiirabi tuli päris pikalt nii et ma jõudsin politseisse helistada ja paluda neil mind 112'ga ühendada, neile ma selgitasin et mul on jube valus ja et nad võiks rutem tulla, tegelt mul oli lihtsalt seal põrandal juba päris igav. Kiirabi tuli ja oli hästi tõre, nad ei tutvustanud mulle ennast ja olid kuidagi tõrksad, ühesõnaga mitte abivalmid ja toredad. Kui ma küsisin mis mu jala kallal möllava tädi nimi, on siis ta selgitas mulle et ma ei saa mitu kuud kõndida, ja mind huvitavad sihukesed asjad. Politsei tuli ka veenduma, et mingi tont mind lavalt alla ei lükanud.
Kiirabiga tuli kaasa mu kallis arsti pojast sõber A. Oma arust jõudsime me Mustamäe haiglasse ja seal olid arstid palju toredamad. Olukord oli päris hull, sest mind pandi intensiivravi palatisse ja hommikul arsti saabudes oli minu opp esimene mis ette võeti. Kui olukord oli juba selge lubasin ma oma personaalsel arstil koju lahkuda. Teepeal ta küll imestas miks ta nii ruttu olümpia juurde jõudis, aga noh mis seal ikka. Tegelikult olin ma hoopis keskhaiglas ja vahepeal enne oppi ma isegi mõistsin seda, aga hiljem olin ma raudselt veendunud, et ma olen mustamäel, mis sest et aknast ei paistnud midagi mustamäe sarnast. Opi ajal siis tehti mul alakeha tuimestus ja paar tundi puuriti ja polditati. Kuna ma olin kogu aja üleval, siis ma sain terve aja oma arukat juttu ajada, arstid õnneks minuga eriti vestlusesse ei laskunud aga selleks olid seal muud tädid, kellel ei olnud ka muud teha, kui minuga seletada. Haiglas ütlesid mulle kõik ka oma nimesid ja minu jalga lõikas ja puuris Vahur (kuna arstide vastu peab respekt olema, siis tema on ainus kelle perekonnanime ma ka tean ja see on Metsna, tema oli tore ja asjalik ning ei piinanud mind liigse haiglasviibimisega), veel olid seal hästi ilus op.õde Katja, ning õed ja muud tegelased Anne ja Aime. Mingi hetk ma vast viskasin neil üle ja siis anti mulle puhast hapnikku, mis siis rahustab inimest ja ma jäin magama.
Edaspidi siis oli 2 masendavat päeva haiglas. Kuna sellise joobe loogiline jätk on überpohmakas, siis mul tõesti oli elu suurim pohm, mille vastu ei aidanud isegi spetsiaalsed iivelduse vastased ravimid ja see kestis ka ikka mõnusad 24 h. Kuigi ma neilt lunisin süste pohmaka vastu, siis nad neid ka tegid, aga mingit imevahendit selles ei olnud. Esimese päeva olin ma pohma ja valuvaigistite mõju all. Adekvaatset ma midagi ei teinud, õnneks aitasid mul eksisteerimist taluda toredad külalised ja telefonivestlused kallite inimestega.
Teine päev oli juba ok ja selgus, et 3. päeval saan koju, kus telekas, internet ja kõik muud lahedad asjad. Samas selgus ka et järgmised 2 kuud liigun ma ainult karkude abiga ja et vähemalt 2 aastat on mul nael jalas. Siiski õnneks nüüd 4 päeva hiljem, on mu jalg täiesti rahulik, ei valuta niisama, kui ringi liikuda, siis annab ennast veidi tunda. Ma olen optimistlikult meelestatud, et halbu asju juhtub kõigiga ja tegelikult oli tegemist suhteliselt õnneliku õnnetusega. Seda rääkis mulle ka mu üdini optimistlik sõber A. juba selsamal hommikul, kui me haiglas koos lolli mängisime.
Selline põnev elu siis. Parlaka võiks kohtusse kaevata, raudselt oli nende põrand vms kudagi süüdi :D Kahjuks olen ma sebinud mingi palavikupoisi, mis teeb uimaseks ja ei lase mul siin kodus eriti produktiivne olla. Et siis nüüd lisandub trikile ja vv'dele ka parlaks kargamine. Mis teha.
Ja nii sa lähedki teele
Kuid tean , su hinges on torm
Ja kõik on lõputult lihtne
Elu on rock and roll
Ref:
Kuid suure linna inglid lendavad kõrgelt
Paradiisi poole viib neid tee
Teises linnas seiklusi veel leida
Neile meeldib see
/Mari-Leen "Rahutu tuhkatriinu" Kaselaan - Suure linna inglid/
Sunday, October 15, 2006
Have sex and run
“Beer is good beer is good beer is goooood”
“Hey Silver I think that’s enough for you???”
„NOOOOO!!!!”
Kolmteist reede oli tänase hommiku pohmelli peasüüdlane. Kuritarvitasime ühe tüdruku sünnipäeva raames alkoholi ja laaberdasime kohalikus kõrtsis. Selle õhtu kohta käivatesse peentesse üksikasjadesse ei ole diskreetsuse mõttes vaja laskuda. Nalja sai kõvasti. Loomulikult võttis oma lõivu ülal mainitud vedelik mida teqila ja šampa kõrvale taibukam kavalpea ilmselt tarbinud ei oleks. Igaljuhul läksid täna hommikul tudisedes tööle kurjast pohmakast vaevatud hinged. Olles veel mingil määral purjus, laulsime kõval häälel Eestikeelseid laule ja ajasime nii lolli juttu, et hakkasime juba iseendeid napakateks pidama. Üldkokkuvõttes oli kõik liiga kummaline, et sellest pikemalt rääkida. Ütleme nii, et U ajal sai juba piisavalt seda pohmelli töö tegemisega ravimise meetodit praktiseeritud ning täna ma veendusin järjekordselt selle meetodi sobimatuses antud oleku kõrvaldamisel ;)
Mi taierd. Mi go sliip näo
“Hey Silver I think that’s enough for you???”
„NOOOOO!!!!”
Kolmteist reede oli tänase hommiku pohmelli peasüüdlane. Kuritarvitasime ühe tüdruku sünnipäeva raames alkoholi ja laaberdasime kohalikus kõrtsis. Selle õhtu kohta käivatesse peentesse üksikasjadesse ei ole diskreetsuse mõttes vaja laskuda. Nalja sai kõvasti. Loomulikult võttis oma lõivu ülal mainitud vedelik mida teqila ja šampa kõrvale taibukam kavalpea ilmselt tarbinud ei oleks. Igaljuhul läksid täna hommikul tudisedes tööle kurjast pohmakast vaevatud hinged. Olles veel mingil määral purjus, laulsime kõval häälel Eestikeelseid laule ja ajasime nii lolli juttu, et hakkasime juba iseendeid napakateks pidama. Üldkokkuvõttes oli kõik liiga kummaline, et sellest pikemalt rääkida. Ütleme nii, et U ajal sai juba piisavalt seda pohmelli töö tegemisega ravimise meetodit praktiseeritud ning täna ma veendusin järjekordselt selle meetodi sobimatuses antud oleku kõrvaldamisel ;)
Mi taierd. Mi go sliip näo
Wednesday, October 11, 2006
Jee!! Käpp on jälle sees.
Nii see ülikooli elu jälle surma saab ma ütlen. Langed salakavala vaadiõlle ja ahvatlevate välivoodite maailma lõksu. Tulen siit tagasi, tean kust Andre leian :D
Suurte tagumike dünastia säravaim liige sealt siis lõpuks läinud? Ennäe imet. Jalutas oma koeraga soojale maale ära. Kas tal mingi boyfriend mitte seal ei elanud? Väga kahju, et selline ajuhiiglane ja muidu vahva isiksus oma hämmastavate müügitrikkide, söömisnippide ja muude väärt teadmistega sealt läinud on. Aga ei ole halba ilma heata. Nüüd saab ka muu staff omaperes jälle ivakese hamba alla ning ettekandjad ei pea iga kahe minuti tagant telefonikõnedele „ Kus leib on? Kas peale milla piima muud piima ei olegi? miks magustoit veel tulnud pole? Eksju teeme nii, et see oli viimane kord onju” reageerima. Dengo La Camisa Negra.
Mis mind selle juttu juures nüüd tõsiselt hämmastab on see, et tema asendaja (uus M)on sinu väitel hullem kui vana M. Marjut ülendati ve? Ei väga hea, et sa seal tagasi oled, saab vana teemat sees hoida ja arutleda osade tähestiku tähtede tegemisi. Kaua ma Ameeriklaste idiootsustest siin ikka jahuda jõuan :D
Aga minu põnevale eluloole tänane päev midagi põnevat kahjuks ei lisanud. Noh ärkasin varahommikul ja nautisin katusel päikesetõusu udus. Siis käisin katuseid mööda ja lõunatasin Wendy-s, mitte Mäkis. (Iga mäkivaba päev on minu jaoks korda läinud päev) Veel sõitsime palju autoga mööda highway-d ringi ning nägime paari matsu ok auto avariid. Täna oli kiirteedel märgata veel erakordselt palju rehvide all millimeetri paksuseks silutud rakuude ok pesukarude maiseid jäänuseid ja Neegri FM-ist lasti kogu selle huinjaa taustaks oksendamiseni räppi ning RńB-d. Tramm ń Bussi ei mängitud, seda kuulan praegu kodus meetee kõrvale. Viimasel ajal teeme me meeteed siin päris tihti, kuna lõppudelõpuks on hakanud ka sügis oma külmade ja muude vastikute iseloomujoontega siin pead tõstma. Mikroskoopilised kurjategijad liiguvad ringi. Miamisse minek nihkub ka järjepidevalt edasi. Sel lihtsal põhjusel, et Cincinnatis pakutakse praegu ahvatlevaid tööotsi, mille tegemata jätmine oleks lausselge lollus. Pealegi on osa siit tulevast kulutamismaterjalist juba broneeritud meelt värskendavateks langevarjuhüpeteks florida päikese all. Vabalangemine on peaaegu sama hea kui pelmeenid :)
mmm….
Lähen ajan nüüd oma täispuhutava madratsi kõvaks ja tutvun tänaste unenägude menüüga. Andre, Eestis on kell juba seitse läbi. Viimane aeg vv TA-s kokku pakkida, enne kui K või K sinna satuvad :D Tervita siis bronni D-d ja teisi TOREDAID tähti minu poolt.
Suurte tagumike dünastia säravaim liige sealt siis lõpuks läinud? Ennäe imet. Jalutas oma koeraga soojale maale ära. Kas tal mingi boyfriend mitte seal ei elanud? Väga kahju, et selline ajuhiiglane ja muidu vahva isiksus oma hämmastavate müügitrikkide, söömisnippide ja muude väärt teadmistega sealt läinud on. Aga ei ole halba ilma heata. Nüüd saab ka muu staff omaperes jälle ivakese hamba alla ning ettekandjad ei pea iga kahe minuti tagant telefonikõnedele „ Kus leib on? Kas peale milla piima muud piima ei olegi? miks magustoit veel tulnud pole? Eksju teeme nii, et see oli viimane kord onju” reageerima. Dengo La Camisa Negra.
Mis mind selle juttu juures nüüd tõsiselt hämmastab on see, et tema asendaja (uus M)on sinu väitel hullem kui vana M. Marjut ülendati ve? Ei väga hea, et sa seal tagasi oled, saab vana teemat sees hoida ja arutleda osade tähestiku tähtede tegemisi. Kaua ma Ameeriklaste idiootsustest siin ikka jahuda jõuan :D
Aga minu põnevale eluloole tänane päev midagi põnevat kahjuks ei lisanud. Noh ärkasin varahommikul ja nautisin katusel päikesetõusu udus. Siis käisin katuseid mööda ja lõunatasin Wendy-s, mitte Mäkis. (Iga mäkivaba päev on minu jaoks korda läinud päev) Veel sõitsime palju autoga mööda highway-d ringi ning nägime paari matsu ok auto avariid. Täna oli kiirteedel märgata veel erakordselt palju rehvide all millimeetri paksuseks silutud rakuude ok pesukarude maiseid jäänuseid ja Neegri FM-ist lasti kogu selle huinjaa taustaks oksendamiseni räppi ning RńB-d. Tramm ń Bussi ei mängitud, seda kuulan praegu kodus meetee kõrvale. Viimasel ajal teeme me meeteed siin päris tihti, kuna lõppudelõpuks on hakanud ka sügis oma külmade ja muude vastikute iseloomujoontega siin pead tõstma. Mikroskoopilised kurjategijad liiguvad ringi. Miamisse minek nihkub ka järjepidevalt edasi. Sel lihtsal põhjusel, et Cincinnatis pakutakse praegu ahvatlevaid tööotsi, mille tegemata jätmine oleks lausselge lollus. Pealegi on osa siit tulevast kulutamismaterjalist juba broneeritud meelt värskendavateks langevarjuhüpeteks florida päikese all. Vabalangemine on peaaegu sama hea kui pelmeenid :)
mmm….
Lähen ajan nüüd oma täispuhutava madratsi kõvaks ja tutvun tänaste unenägude menüüga. Andre, Eestis on kell juba seitse läbi. Viimane aeg vv TA-s kokku pakkida, enne kui K või K sinna satuvad :D Tervita siis bronni D-d ja teisi TOREDAID tähti minu poolt.
Tuesday, October 10, 2006
Töö on see, kui saab teatud kohas vedelemise eest raha.
Ka mina olen oma looderdamise lõpetanud ja käin jälle tööl. Kus? Imestate te kõik, aga loomulikult meile kõigile armsas suures U's ;):D Loomulikult mitte vabatahtlikult, aga kuna minu asemel tööle võetud Indiast pärit noormees (näete kui diplomaatne ma suudan olla, oleks ühest teisest V tähega tegelasest jutt käinud oleks ma lihtsalt india junn öelnud) otsustas uue ja tasuvama koha peale lahkuda. Eks ka tema tööülesanded siin mis hõlmasid enam vähem kõike ei olnud päris see, mis ta ette kujutas. Kuskil nägin et ta mõtles et temast saab F&B controller, see töö olekski talle suurepäraselt sobinud, sest microsega on ta jah mingeid imetrikke teinud siin vahepeal, aga ega need triki lauad kerged ei ole ma ütlen :D Ja nii üllatav kui see ka ei ole on järgmised 2 nädalat paksult konverentse täis ja nii neil ei jäänudki muud üle, kui Andre südametunnistusele ja tühjenevale rahakotile vihjates ta ajutiselt tööle tagasi kutsuda.
Kusjuures ei saa öelda, et siin üle tüki aja tore ei ole. Tegema eriti midagi ei pea, praegu ma näiteks istun Silveri lemmikkohas, ehk siis Triki-miki teisel korrusel, kirjutan seda posti ja kuulan muusikat. Ja selle eest makstakse palka. Vahva ju.
Ja seda ka et portjeedena oleme me lati siin päris kõrgele seadnud, uued tüübid nimedega Pjotor (kes küll üritab väita et ta on Peeter) ja rohkematele tuntud Igor, ei ole päris seda meie professionaalsust veel saavutanud :P Aga minul on ükskõik mina neid ka õpetama ei hakka, sest selle kuidas korralikult portjeetööd teha olen ma ammu unustanud, hea et ma selle olesklemisega siin hakkama saan.
Aga eile oli ikka päris korralik sihuke 10 tunnine tööpäev ja õhtuks olin ikka päris väsinud. Ega need triki lauad kerged ei ole ma ütlen. Ja siis need uued tüübid ikka palju tugevamad - kui meie omal ajal panime max 15 tooli ühte virna, et neid inimlik oleks vedada ja et kõige alumine tool ja väga haiget ei saaks, siis eile ma pidin lohistama laost välja toolitorni kus oli 18 tooli, hmmm ütleme nii et see ei olnud mõnus, aga ma sain hakkama. Ja üldse oli eile palju asjaajamist, tänane juba vaiksem ja chillim, varsti saab süüa kah :D
Ja siis see uudis ka veel, mida äkki mõned veel ei tea, et siis seesama M, kellest kas siin selle virtuaalses päevikus juttu on olnud, lahkus U'st. Tegelikult on paljudel kahju, sest nalja saab nüüd palju vähem :D Ja tema asendajast ma parem ei räägi, sest midagi toredat siit välja ei tule. Oli see M mis ta oli, aga seda pähemäärimist, kauplemist ja lihtsalt möla ajamist ta ikkagi oskas. Aga ka tema läheb nüüd kaugele ära, 7 kuuks Sharm-el-sheiki, iga lolli eestlase eluunistus.
Varsti hakkab jälle suur 500 step-inn kampaania, mihklis ja meil saab 500 öö veeta, ja hommikul saab veel süüa ka selle raha eest, nii et jookseme nüüd kõik ja hakkame stripiklubidepeldikute ustelt U reklaame otsima. Kuna aga seda projekti juhib uus M, kes eile tõi 100 lehte flaikusid respasse lõikumiseks :D, siis ma arvan et ka see aasta läheb see projekt mitte eriti edukalt, aga mine sa tea.
Ja Silver kui keegi keeldub sulle midagi müümast kutsu kohe 911, ütle et diskrimineeritakse ja et sa kaebad kohtusse ja nõuad mitu milli daala valuraha, ja siis sa saad lausa tasuta niipalju suitsu ja alkot et ei maks ega kopsud ela seda üle.
Ja direktor palun muuda avalikus kohas kirjutamise reeglistikku, nii et see ei diskrimineeriks minu inimõigust ennast täis peaga kuskil välja elada. Aitäh, ja kui sa seda ei tee seda siis mul on mõjuvõimsaid sõpru (ma ju õpin poliitikuks ärme seda unusta :D)
Kusjuures ei saa öelda, et siin üle tüki aja tore ei ole. Tegema eriti midagi ei pea, praegu ma näiteks istun Silveri lemmikkohas, ehk siis Triki-miki teisel korrusel, kirjutan seda posti ja kuulan muusikat. Ja selle eest makstakse palka. Vahva ju.
Ja seda ka et portjeedena oleme me lati siin päris kõrgele seadnud, uued tüübid nimedega Pjotor (kes küll üritab väita et ta on Peeter) ja rohkematele tuntud Igor, ei ole päris seda meie professionaalsust veel saavutanud :P Aga minul on ükskõik mina neid ka õpetama ei hakka, sest selle kuidas korralikult portjeetööd teha olen ma ammu unustanud, hea et ma selle olesklemisega siin hakkama saan.
Aga eile oli ikka päris korralik sihuke 10 tunnine tööpäev ja õhtuks olin ikka päris väsinud. Ega need triki lauad kerged ei ole ma ütlen. Ja siis need uued tüübid ikka palju tugevamad - kui meie omal ajal panime max 15 tooli ühte virna, et neid inimlik oleks vedada ja et kõige alumine tool ja väga haiget ei saaks, siis eile ma pidin lohistama laost välja toolitorni kus oli 18 tooli, hmmm ütleme nii et see ei olnud mõnus, aga ma sain hakkama. Ja üldse oli eile palju asjaajamist, tänane juba vaiksem ja chillim, varsti saab süüa kah :D
Ja siis see uudis ka veel, mida äkki mõned veel ei tea, et siis seesama M, kellest kas siin selle virtuaalses päevikus juttu on olnud, lahkus U'st. Tegelikult on paljudel kahju, sest nalja saab nüüd palju vähem :D Ja tema asendajast ma parem ei räägi, sest midagi toredat siit välja ei tule. Oli see M mis ta oli, aga seda pähemäärimist, kauplemist ja lihtsalt möla ajamist ta ikkagi oskas. Aga ka tema läheb nüüd kaugele ära, 7 kuuks Sharm-el-sheiki, iga lolli eestlase eluunistus.
Varsti hakkab jälle suur 500 step-inn kampaania, mihklis ja meil saab 500 öö veeta, ja hommikul saab veel süüa ka selle raha eest, nii et jookseme nüüd kõik ja hakkame stripiklubidepeldikute ustelt U reklaame otsima. Kuna aga seda projekti juhib uus M, kes eile tõi 100 lehte flaikusid respasse lõikumiseks :D, siis ma arvan et ka see aasta läheb see projekt mitte eriti edukalt, aga mine sa tea.
Ja Silver kui keegi keeldub sulle midagi müümast kutsu kohe 911, ütle et diskrimineeritakse ja et sa kaebad kohtusse ja nõuad mitu milli daala valuraha, ja siis sa saad lausa tasuta niipalju suitsu ja alkot et ei maks ega kopsud ela seda üle.
Ja direktor palun muuda avalikus kohas kirjutamise reeglistikku, nii et see ei diskrimineeriks minu inimõigust ennast täis peaga kuskil välja elada. Aitäh, ja kui sa seda ei tee seda siis mul on mõjuvõimsaid sõpru (ma ju õpin poliitikuks ärme seda unusta :D)
Mõista mõista, mis see on. Valge, ratastega ja teeb rõvedat häält.
Aju plahvatust soodustavate tegurite nimekiri on niigi päris pikk, kuid sel mandril on veel üllatusi minu jaoks pakkuda. Esiteks loomulikult see, et Usa-s saavad alksi ja tobi osta ainult Usa kodanikud. Mitmel korral on keeldutud aktsepteerimast minu ilusat Estonia ID kaarti. Lihtsalt ei saa, kuna olen välismaalane. Ma küsin „milles on probleemi? Seadus ütleb "You must be ower 21" mitte Usa kodanik.” „Aga kui te siin elate, siis peab teil Usa kodakontsus olema” „Ma ei ela siin!!!” „Elate küll, ma eile ka nägin teid poes” „Ma peatun siin mitte ei ela siin! Miks te mulle siis süüa müüte, kui teate et ma võõralt maalt pärit olen? ” Jne jne. Sellistesse sügavamõttelistesse aruteludesse olen pidanud juba mitmel korral laskuma. Tavaliselt on teiseks osapooleks olnud mingi loll neeger või vana patrioodi näss, kel ei ole lihtsalt ajusid burgeri kõhule lisaks jumala poolt kaasa antud. No pole hullu, ega mind see tegemata suits või joomata jook ei tapa. Pigem vastupidi. Lihtsalt aju võib plahvatada, kuuldes mõne inimese arusaamadest nii olulistes küsimustes. Rrrr.
Kõige kõige hullem šokk tabas mind aga hetkel, mil ühel kenal õhtupoolikul rahulikult tööd tehes kuulsin üht lähenevat häält. Ei eristanud veel hääle suunda ja arvasin, et ilmselt kellegi töökaaslase mobla möliseb. Tüki aja pärast muutub pinin üha tugevamaks ja väljakannatamatuks. Ärritunult tõusen katusel püsti ja vaatan ringi. Õhtu hämaruses ei ole ühtegi hingelist peale meie. ”Kes see kurat ****ib seal oma telefoniga??? :@ haige helin, pange kinni” Ei ole mingit helinat, vaid üks valge kaubik, valjuhääldi ja kõlarid katusel, kruiisib mööda inimtühjust kiirusega 15 km/h meie poole. Jõudes lähemale, kostub tsirkuse meloodiaid meenutavate soundidie saatel valjuhääldist jäme mehe hääl „You boys want some ice-cream? „ I scream „NEWER!!!” Järgmised pool tundi-lisaks möödunud pooltunnile on kosta ikka seda väljakannatamatut ja kirjeldamatult jubedat HÄÄLT. Aju peaaegu plahvatas. Ma tunnen kaasa autojuhile, kes peab seda mussi päevast päeva kuulama. Kujutan ette, et oma pensionipõlve veedab ta vaeseke hullumajas. Tuhat muud idiootsust …Kaerajaan on tants, mida tantsitakse Eesti klubides… juba järgmistes sissekannetes. Seniks saadan kõik kuu peale ja lähen magama.
Kõige kõige hullem šokk tabas mind aga hetkel, mil ühel kenal õhtupoolikul rahulikult tööd tehes kuulsin üht lähenevat häält. Ei eristanud veel hääle suunda ja arvasin, et ilmselt kellegi töökaaslase mobla möliseb. Tüki aja pärast muutub pinin üha tugevamaks ja väljakannatamatuks. Ärritunult tõusen katusel püsti ja vaatan ringi. Õhtu hämaruses ei ole ühtegi hingelist peale meie. ”Kes see kurat ****ib seal oma telefoniga??? :@ haige helin, pange kinni” Ei ole mingit helinat, vaid üks valge kaubik, valjuhääldi ja kõlarid katusel, kruiisib mööda inimtühjust kiirusega 15 km/h meie poole. Jõudes lähemale, kostub tsirkuse meloodiaid meenutavate soundidie saatel valjuhääldist jäme mehe hääl „You boys want some ice-cream? „ I scream „NEWER!!!” Järgmised pool tundi-lisaks möödunud pooltunnile on kosta ikka seda väljakannatamatut ja kirjeldamatult jubedat HÄÄLT. Aju peaaegu plahvatas. Ma tunnen kaasa autojuhile, kes peab seda mussi päevast päeva kuulama. Kujutan ette, et oma pensionipõlve veedab ta vaeseke hullumajas. Tuhat muud idiootsust …Kaerajaan on tants, mida tantsitakse Eesti klubides… juba järgmistes sissekannetes. Seniks saadan kõik kuu peale ja lähen magama.
Kui on päevik, siis olgu selles vähemalt üks märkus ka.
Märkus
Silver ja Andre postitasid purjus peaga avalikku kohta.
Direktor
Signature: Direktor
Silver ja Andre postitasid purjus peaga avalikku kohta.
Direktor
Signature: Direktor
Sunday, October 08, 2006
Ahv kes teisi ahve järgi ahvib
Okei. Viin siis ka enda tänase olemise eelpool kõnelenud Andre konditsiooni. Selleks kasutan suure Cobra abi. (Siinsete mustanahaliste GETO räpparite lemmik jook). See selleks. Ka mina tunnen, et kõik toredad sõbrad on kuskil kaugel. Kuskil Eestis vist? Vist selle koha nime veel õieti mäletan ma? (Õnneks on mul rates ja orkut-is konto, nii et saan oma kalliste sõbrannade ja sõpradega tasuta suhelda ning nende pilte härdunud südamega vaadata). Seegi selleks. Rebaste retsimise kohapealt mul sõna sekka eriti öelda ei ole. Praegu elan kohas, mille nimetuseks „fox run” Keskas siiski sain korra retsimisvitsu tunda. Meenutus sellest piirdub ainult jahuse näoga ja kanamunaga peas. Hahaa (mõttepaus) ha haa haaa !!! Ülimalt originaalne. Retsijad ei teadnud retsimisest paraku midagi ja kogu üritus oli kahjuks läbi kukkunud sunniviisiline odeka joomine. Loodan et üliõpilaselu TKA-s ootab mind tuleval aastal ikka ees ja saan ka vanalinnas rebase musta värvi prügikotiga ringi silkamise mõnu tunda ning muidki ekstravagantseid olukordi kogeda. Elame näeme.
Kuna mööduv nädal minu ellu paraku midagi fantastiliselt põnevat ei toonud, siis lugesin eile õhtul esimest korda natuke vana pp-d ja jõudsin endalegi üllatuslikule järeldusele. "Teos" lõi vägagi mõnusa flash back-i suures U-s toimunule ja vahva, et see materjal nüüd minuga siin kaasas on.
Ka see see järjekordselt selleks. Laupäeva muidu iseloomustav mõiste „pidu” on sel nädalal asendunud uue mõistega „töö.” Ja kuna varsti on öö, siis mina lähen täna kohaliku aja järgi kell kaksteist magama. Laupäeva õhtul kell 12pm!!! Et enne kukke kiremist ja sellele kaasnevat koitu ärgata ning kuhugi X kohta mingit Y tegevust tegema minna.
Ehheeeee oleme kõik nii kained et taevas plahvatab
Kuna meie eelmises kallis kirjatükis oli ka palju sihukesi sissekandeid, kus autor ei olnud just kõige kainem, siis ma nüüd jätkan seda traditsiooni, rohkem vihjeid pole tarvis vist...
JAH ma olen selle vägeva joogi mõju all
Saite nüüd kõik mingi rahulduse ???
Loodan et jaaa
Aga siis tänase kirjutise point on see, et mul pole nii igavat nädalavahetust ammu olnud, paljud kallid inimesed on kuskil kaugel ja ülejäänud ei taha lihtsalt minuga suhelda :( Imelik. See-eest neljapäev oli äge kui mind ristiti ametlikult haldusjuhtimise rebaseraisaks. Üritus oli tore vaatamata sellele, et ma pidin 3 tundi paduvihmas mööda vanalinna ringi jooksma, ja see must rebase prügikott ka ei aidanud eriti, kuigi veidi siiski:D Aga tegelt respect kõigile kallistele HJ21 tudengitele, kes viitsisid meie retsimisega vaeva näha, aitäh teile, sest ma arvan et nii ägedat retsimist pole paljudel ette näidata ;)
Aga muidu see et ma pärast retsimist kuhugi Parlakasse ronisin ja seal igasuguseid trikke tegin ei ole küll eriline jututeema. Ja ka see et TTÜ peol mina nägin ainult TLÜ inimesi, viga on vast ikka ainult minus.
Täna ma veendusin JÄLLE et Sass Henno on mu lemmikkirjanik, kui inimene on elanud NII värvikat elu ja oskab seda NII geniaalselt sõnadesse panna, siis on tegemist millegi väga erakordsega. Kui keegi tahab, siis minu käest saab tema lühijutte,mis on vähemalt sama head, kui 3 ilmunud raamatut. Minus pole elusees ükski kirjanik suutnud sihukest kirjeldamatut tunnet tekitada, tegemist on ausõna elava klassikuga. Niiet kõik kes ei ole lugenud, te ei tea millest te ilma olete jäänud.
JAH ma olen selle vägeva joogi mõju all
Saite nüüd kõik mingi rahulduse ???
Loodan et jaaa
Aga siis tänase kirjutise point on see, et mul pole nii igavat nädalavahetust ammu olnud, paljud kallid inimesed on kuskil kaugel ja ülejäänud ei taha lihtsalt minuga suhelda :( Imelik. See-eest neljapäev oli äge kui mind ristiti ametlikult haldusjuhtimise rebaseraisaks. Üritus oli tore vaatamata sellele, et ma pidin 3 tundi paduvihmas mööda vanalinna ringi jooksma, ja see must rebase prügikott ka ei aidanud eriti, kuigi veidi siiski:D Aga tegelt respect kõigile kallistele HJ21 tudengitele, kes viitsisid meie retsimisega vaeva näha, aitäh teile, sest ma arvan et nii ägedat retsimist pole paljudel ette näidata ;)
Aga muidu see et ma pärast retsimist kuhugi Parlakasse ronisin ja seal igasuguseid trikke tegin ei ole küll eriline jututeema. Ja ka see et TTÜ peol mina nägin ainult TLÜ inimesi, viga on vast ikka ainult minus.
Täna ma veendusin JÄLLE et Sass Henno on mu lemmikkirjanik, kui inimene on elanud NII värvikat elu ja oskab seda NII geniaalselt sõnadesse panna, siis on tegemist millegi väga erakordsega. Kui keegi tahab, siis minu käest saab tema lühijutte,mis on vähemalt sama head, kui 3 ilmunud raamatut. Minus pole elusees ükski kirjanik suutnud sihukest kirjeldamatut tunnet tekitada, tegemist on ausõna elava klassikuga. Niiet kõik kes ei ole lugenud, te ei tea millest te ilma olete jäänud.
Wednesday, October 04, 2006
Batsillide maiuspala
Bon appetite väikesed mikroskoopilised värdjad, kes te minu rakke ja molekule mugite. I (silvil) will kill them all, using Coldrex and some other good drugs. Muhahhaaa ;) Täna on minu kehatemperatuur 38C + mõned kopikad peale. Olen 11C kuumem kui siinne ilm. Kuigi minu bioloogilise kalendri järgi peaks sügis juba täies hoos käima on selle saabumine siinkandis kuidagi harjumatult aeglane protsess. Vaid mõned üksikud puud on häbelikult punaseks ja kollaseks värvunud, igati domineerivam taimestik eelistab siiani rohelist rüüd kanda. Vähemalt jagas bioloogiline kalender ära, et Silver on igal sügisel haige. Tööle ma oma tatist nina tilgutama ei läinud, vaid otsustasin apteeki jalutada ja batsilli mürki osta. Gift shop –ist mööda minnes hankisin ka oma toredale perele mõned kenad postkaardid, et veeta päev muusikat kuulates, teed juues ja murest murtud vanematele ja vanavanematele kirjutades joonistades. Ilmselt hävitab USA tolli ülitundlike sensoritega varustatud biorelva avastamisseade minuga kokkupuutes olnud postkaardid, jagades ära, et ilmselgelt tahetakse saadetisega Eestisse ohtlik viirus läkitada ning homme on gaasimaski ja Caatri kostüümi kandev FBI agent minu ukse taga ning ütleb välismaa keeles. „Come here you non resident alien, we have to go.” “Ooojee!!! Tsau Kalle Kukk ! laulame osineneet ”Olge terved. Ma hakkan nüüd neid postkaarte täitma :)
Tuesday, October 03, 2006
Armastan end aeglaselt
Hehh, järjekordselt üks sündmusterohke ja väga põnev nädalavahetus on seljataga. Kuna mul reedeti loenguid ei ole siis teoreetiliselt algab nv juba neljapäeva õhtul. Siiski see nädal möödus ta vaikselt . Vaatasin päris mitmendat korda filmi "Tagasitulek", kuna mulle vene filmid niivõinaa väga meeldivad, siis see on nendest üks parimaid. Soovitan kõigil vaadata. Katarsis on garanteeritud ;) Reede juba enam nii rahulik ei olnud kerge chill ja džinn @ my place
Siiski see oli veel kerge soojendus laupäeva õhtuks, kui paha olemine sai õhtul paari pudeli veiniga kuhugi väga kaugele tõrjutud. Põhjuseks siis Ursula uue plaadi "Armastan end aeglaselt" esitluskontsert Rockcafes. Kõik oli tore, aga seda et rock cafes ja ursula kontserdi ajal mingid suured ossid minuga tüli hakkavad norima, küll minu plaanidesse ei kuulunud. Aga kõik muu oli vägev, ursula ning nende vanad head ja uued varsti popid lood. Kuna me ise ka seal just kõige viisakamalt ei käitunud, paluti meil lahkuda (ma asjaoludel pikemalt ei peatuks, kes teab see teab) ja sellele järgnes meie vaevarikas teekond piki vastvalminud tartu maanteed linna poole. Ütleme nii et paljud asjad teepeal muutsid oma asukohta ja lõpuks kui me Stocki vastas kasiino ees lõpuks väsisime, terendas kasiino uksel reklaam et siider maksab ainult 15 krooni, ja kuna pikk teekond oli natukenegi pea selgeks ajanud ja see ei saanud mitte teps nii jääda. Ma pakun, et minu geniaalne idee oli proovida kasiinosse sisse hiilida, see nagu eriti ei õnnestunud, sest vabandus et mul on dokument kodus ei olnud eriti veenev ja niisiis ma näitasingi oma dokki ja mingi väga imeliku loogika järgi arvas ahvi moodi turva, et ma olen 21 täis. No krt oleks siis sünniaastagi õige, no nii nuti ei saa olla. Igastahes plaanist üks siider juua ja siis edasi liikuda, sai paar tundi inimtühjas kasiinos. Aga kuna see oli minu esimene kord selles põnevas asutuses, siis mul on hea meel et ma nii magedasse varianti sattusin. Las Vegase seriaalist tuttavat Montecito't ta küll eriti ei meenutanud :D. No ülejäänud õhtu läks veel rohkem metsa poole. Esimest korda külastasin ma sellist poppi kohta nagu Levikas. Ütleme nii et vaatamata sellele, et ma olin väga purjus, tundus see koht väga rõve väike uberik.
Laupäev oli vahva, olemine ei olnud küll just kõige toredam, aga kõige hullem ka ei olnud. Ja õhtul kerge mäkk, mis alati pohmakaga olemise toredaks teeb ja siis kinna "Maja järve ääres" vaatama. Midagi väga paha öelda ei ole, aga film oli tüüpiline loogikavaene naistekas, oleks Sandra Bullocki asemel peaosas keegi ilus näitleja olnud (näiteks Scarlett Johansson, aga noh variante on palju), siis oleks ka selle filmi kohutavate loogikavigade ja äärmiselt imeliku süžee talumine kergem olnud.
Tegelt võiks ju siin ka oma ülipõnevast koolielust kirjutada, aga kuna see ei vääri eriti sõna põnev selle kirjeldamiseks, siis parem jätame selle. Siiski kui ma ennem olen väitnud, et ma olen väga uhke oma õppejõudude üle, siis see oli väga ennatlik. Kõigest näide on Anu Tootsi SEE Postimehe artikkel. Eriti tabavalt on keegi tubli inimene (tigedik 25.09.2006 15:01) kommenteerinud seda artiklit nii:
Siiski see oli veel kerge soojendus laupäeva õhtuks, kui paha olemine sai õhtul paari pudeli veiniga kuhugi väga kaugele tõrjutud. Põhjuseks siis Ursula uue plaadi "Armastan end aeglaselt" esitluskontsert Rockcafes. Kõik oli tore, aga seda et rock cafes ja ursula kontserdi ajal mingid suured ossid minuga tüli hakkavad norima, küll minu plaanidesse ei kuulunud. Aga kõik muu oli vägev, ursula ning nende vanad head ja uued varsti popid lood. Kuna me ise ka seal just kõige viisakamalt ei käitunud, paluti meil lahkuda (ma asjaoludel pikemalt ei peatuks, kes teab see teab) ja sellele järgnes meie vaevarikas teekond piki vastvalminud tartu maanteed linna poole. Ütleme nii et paljud asjad teepeal muutsid oma asukohta ja lõpuks kui me Stocki vastas kasiino ees lõpuks väsisime, terendas kasiino uksel reklaam et siider maksab ainult 15 krooni, ja kuna pikk teekond oli natukenegi pea selgeks ajanud ja see ei saanud mitte teps nii jääda. Ma pakun, et minu geniaalne idee oli proovida kasiinosse sisse hiilida, see nagu eriti ei õnnestunud, sest vabandus et mul on dokument kodus ei olnud eriti veenev ja niisiis ma näitasingi oma dokki ja mingi väga imeliku loogika järgi arvas ahvi moodi turva, et ma olen 21 täis. No krt oleks siis sünniaastagi õige, no nii nuti ei saa olla. Igastahes plaanist üks siider juua ja siis edasi liikuda, sai paar tundi inimtühjas kasiinos. Aga kuna see oli minu esimene kord selles põnevas asutuses, siis mul on hea meel et ma nii magedasse varianti sattusin. Las Vegase seriaalist tuttavat Montecito't ta küll eriti ei meenutanud :D. No ülejäänud õhtu läks veel rohkem metsa poole. Esimest korda külastasin ma sellist poppi kohta nagu Levikas. Ütleme nii et vaatamata sellele, et ma olin väga purjus, tundus see koht väga rõve väike uberik.
Laupäev oli vahva, olemine ei olnud küll just kõige toredam, aga kõige hullem ka ei olnud. Ja õhtul kerge mäkk, mis alati pohmakaga olemise toredaks teeb ja siis kinna "Maja järve ääres" vaatama. Midagi väga paha öelda ei ole, aga film oli tüüpiline loogikavaene naistekas, oleks Sandra Bullocki asemel peaosas keegi ilus näitleja olnud (näiteks Scarlett Johansson, aga noh variante on palju), siis oleks ka selle filmi kohutavate loogikavigade ja äärmiselt imeliku süžee talumine kergem olnud.
Tegelt võiks ju siin ka oma ülipõnevast koolielust kirjutada, aga kuna see ei vääri eriti sõna põnev selle kirjeldamiseks, siis parem jätame selle. Siiski kui ma ennem olen väitnud, et ma olen väga uhke oma õppejõudude üle, siis see oli väga ennatlik. Kõigest näide on Anu Tootsi SEE Postimehe artikkel. Eriti tabavalt on keegi tubli inimene (tigedik 25.09.2006 15:01) kommenteerinud seda artiklit nii:
Ei Anu, Sipsik ega ka paljud teised pole veel ikka aru saanud,
milline oht meid kõiki ähvardas, kui rahvas ei oleks
ometigi end viimaks jalule ajanud. Kurb anuke.
milline oht meid kõiki ähvardas, kui rahvas ei oleks
ometigi end viimaks jalule ajanud. Kurb anuke.
Ma loodan et see on lihtsalt kerge maailmavaateline erinevus ja pärast 3 aastat TLÜ's ma nii imelikult ei mõtle.
Silver kui sul väga koduigatsus peale tuleb, siis kui sa jõuad sinna Miami päikese alla, mõtle neile mõnusatele miinuskraadidele, konstantsele sombusele vihmale ja kella 2 ajal pimedaks minevale üliarmasale ilmale, mis meil siin valitseb.
Silver kui sul väga koduigatsus peale tuleb, siis kui sa jõuad sinna Miami päikese alla, mõtle neile mõnusatele miinuskraadidele, konstantsele sombusele vihmale ja kella 2 ajal pimedaks minevale üliarmasale ilmale, mis meil siin valitseb.
Usa-s on perepea see, kes hamburgeri lauale toob.
Tänane hommik algas kell kuus kakskümmend kohaliku aja järgi. Ultramoodne helin, mille oma üli spetsi telefoni laadisin, põhjustas paraja šoki. Kargasin voodist püsti ja katsin oma ihu sitaste tööriietega. Vaadates, mis telefon veel head räägib, märkasin, et mingi vastamata kõne. Numbri tuvastamisega probleemi ei olnud. Venkat helistas. Mida see India junn minust ikka veel tahab?? Et ma talle city haldusest mingi ilusa torujüri (kelle nuga oli nüri) jälle telliksin? Ei hakka talle tagasi helistama ja jätkasin oma hommikusi toiminguid. St - otsin oma kossid üles ja ja torman padavai uksest välja. Õues on kottpime ja keegi on oma külmkapi ukse jälle lahti unustanud. Soojast voodist viie minutiga jääkülma õue lippamine tekitab järjekordse soki ning kurva koduigatsuse, n****i ma idioot siia paksmagude maailma mõnusast ja kodusest Eestist tulin. Unisena vaatan kuidas kolm pesukaru prügikastist banaani koori minema tassivad. Ütlen neile tere. Kõmbin tusasena paar nn paraadnat edasi, minnes oma töökaaslaste kodurahu ja uneaega rikkuma. Oodates, kuni kolleegid hommikuvõimlemist sooritavad, heliseb jälle telefon. No mida on!!! Kes helistab mulle kell pool seitse hommikul!!! (kohaliku aja järgi) Kes muu kui Ragnar. No tere! "Tere-tere." "Kuule sa ikka selle fotoasjaga tegeled veel?" "Kuule ikka vaikselt jah" "Kuidas läheb?" "Pole viga, kiirelt ja kärmelt. Endal?" "Ikka ka hästi, kuule sa passipilte oskad teha? Oleks hädasti vaja" "Oskan ikka, aga minu teada tehakse neid pea igas fotopoes 50 krooni eest" "Tegu vanainimesega tead. Kohale oleks vaja minna" "Ahsoo, kuule ma olen Ameerikas muidu, kalliks läheks see tulemine" "Tohohh, millega seal tegeled" "Ikka töö ja õnne tagaajamine" Veel mõned lõpufraasid ja kallihinnaline kõne (sõnaotseses mõttes) lõpetatud. Huvitav, kes mulle täna veel endistest U- töötajatest helistab? Igal juhul saame lõpuks tulema ja esimesest pensukast võtavad kõik endale SUURE kohvi. Haigutades vahime romantilist päikesetõusu ja vaikselt hakkab meeleolu tekkima ;) Sõbraga vaidleme pesukarude teemal. Mulle tehakse selgeks, et need keda ma hommikul prügikastis nägin ei olnud pesukarud vaid Rakuud. "Pesukaru on suur must karu, kes naise aluspesuga ringi käib" "Roosaga vä tuutu, ma lülitan su nüüd välja". Peale tunnist sõitu on sott selge ning viimaseid ringutusi sooritades läheme hotellile ilusat uut katust paigaldama. Selle tegevuse käigus käib peas ringi miljon mõtet ja nagu alati on need positiivsed. Ainult nii on võimalik positiivse suhtumisega tööl olla ;). Nii Eestis kui USA-S. Vahet ei ole. Ajame positiivse mõtlemise kõrvale töökaaslastega veel kelbast ja arutame elutähtsaid teemasid. Jõudes järeldusele, et mina olen kõige targem, naudin juba romantilist Ameerika päikeseloojangut. (Lisan homsele postitusele pildina). Tagasi koju ja magama, et homme sama kell ärgata. Praegu on väga kiire nädal käsil ja ilmselt suurt midagi peale töö me siin järgnevatel päevadel ei tee, nii, et lucky me ja paras teile, sest kes ei tööta, see ei söö (hamburgerit).
Subscribe to:
Posts (Atom)
