Kuna Eestis on masendav ilm ja kõik muu pole ka just eriti tore, siis tuleb jälle üks masendavates toonides postitus siia päevikusse. Ärge ehmuge, asi ei ole tegelikult üldse hull, aga tore on kõik nõmedad pessimistlikud emotsioonid kuskile välja elada, loodetavasti hakkab kergem.
Jalg paraneb jõudsalt, varsti saan isegi õmblustest lahti. Karkudega ringi lendamisega olen ma ka üsna ära harjunud, kuigi pikad vahemaad ja hästi palju treppe pole siiski minu jaoks. Jalg niisama ei valuta, aga kui teda ikka korralikult piinata, siis hakkab valutama ka.
Aga nüüd siis masendavamate asjade juurde: täna ma kolisin jälle juniiksteist välja, tegin oma kapi tühjaks, korjasin ka mujalt oma elutegevuse jäänused kokku ja läksin. See sündmus ju ei tohiks olla kurb, aga natuke on ikkagi. Enne minekut põgenesin natuke Mike eest, päris hästi tuli välja kusjuures (minu raskendavaid asjaolusid arvestades).
Teiseks valitseb välja lihtsalt kohutav ilm, no anna abi. Rõve vihm ja kõik kohad on märjad ning mingeid nõmedaid puulehti täis. Vastik, vastik, vastik.
Kolmandaks suutsin ma eile oma autol rehvi puruks sõita, krdi teravad äärekivid raisk, ja kuna ma ei viitsinud viru keskuse ees hakata oma karkude ja muude asjadega klouni mängima ja ümber auto kargama, siis ma sõitsin selle totaalselt tühja kummiga juniikstei juurde, teepeal kohtasin ma õnneks sõpru, kes tulid appi ja panid tagavararehvi alla. Siiski tänu sellele paugule ja tühjalt sõidetud vahemaale muutus peaaegu uus rehv kasutuskõlbmatuks. Aga nüüd on juba kõik korras.
Neljandaks on mul kohutav möllu panemise igatsus. Ma ei tunnegi puudust niivõrd alkoholist (kuigi juua täis oleks kah vahelduseks päris tore olla), aga just sellest ägedast fiilingust, mis tekib kui sa oled toredate inimestega koos ja lihtsalt tunned ennast täiesti vabalt. Eriti just praegu. Kurb.
Ja tuleks ka viies, kuues jne , aga las need juba jäävad.
Tegelikult olen ma kogu viimase aja jamade juures üritanud võimalikult optimistlikuks jääda, aga aeg-ajalt tuleb ja teistpidi mõelda :D Kui mulle öeldi, et mul on viimasel ajal tõsiselt sitasti läinud, siis mina ei suutnud küll ühtegi halba asja, peale selle viimase suure paugu meenutada, sest kõik ülejäänud asjad on lihtsalt korra tuju sitaks teinud ja siis on nendega ühelpool olnud. Mina ise leian küll ka jah, et mul on viimasel ajal sitasti läinud, aga selle taga on põhjused mis on täisesti minu sees ja millest keegi teine midagi teada ei tohiks. Hästi keeruline jutt, ma rohkem ei kirjuta siia midagi sellist, ma luban.
Päikest :)
Jalg paraneb jõudsalt, varsti saan isegi õmblustest lahti. Karkudega ringi lendamisega olen ma ka üsna ära harjunud, kuigi pikad vahemaad ja hästi palju treppe pole siiski minu jaoks. Jalg niisama ei valuta, aga kui teda ikka korralikult piinata, siis hakkab valutama ka.
Aga nüüd siis masendavamate asjade juurde: täna ma kolisin jälle juniiksteist välja, tegin oma kapi tühjaks, korjasin ka mujalt oma elutegevuse jäänused kokku ja läksin. See sündmus ju ei tohiks olla kurb, aga natuke on ikkagi. Enne minekut põgenesin natuke Mike eest, päris hästi tuli välja kusjuures (minu raskendavaid asjaolusid arvestades).
Teiseks valitseb välja lihtsalt kohutav ilm, no anna abi. Rõve vihm ja kõik kohad on märjad ning mingeid nõmedaid puulehti täis. Vastik, vastik, vastik.
Kolmandaks suutsin ma eile oma autol rehvi puruks sõita, krdi teravad äärekivid raisk, ja kuna ma ei viitsinud viru keskuse ees hakata oma karkude ja muude asjadega klouni mängima ja ümber auto kargama, siis ma sõitsin selle totaalselt tühja kummiga juniikstei juurde, teepeal kohtasin ma õnneks sõpru, kes tulid appi ja panid tagavararehvi alla. Siiski tänu sellele paugule ja tühjalt sõidetud vahemaale muutus peaaegu uus rehv kasutuskõlbmatuks. Aga nüüd on juba kõik korras.
Neljandaks on mul kohutav möllu panemise igatsus. Ma ei tunnegi puudust niivõrd alkoholist (kuigi juua täis oleks kah vahelduseks päris tore olla), aga just sellest ägedast fiilingust, mis tekib kui sa oled toredate inimestega koos ja lihtsalt tunned ennast täiesti vabalt. Eriti just praegu. Kurb.
Ja tuleks ka viies, kuues jne , aga las need juba jäävad.
Tegelikult olen ma kogu viimase aja jamade juures üritanud võimalikult optimistlikuks jääda, aga aeg-ajalt tuleb ja teistpidi mõelda :D Kui mulle öeldi, et mul on viimasel ajal tõsiselt sitasti läinud, siis mina ei suutnud küll ühtegi halba asja, peale selle viimase suure paugu meenutada, sest kõik ülejäänud asjad on lihtsalt korra tuju sitaks teinud ja siis on nendega ühelpool olnud. Mina ise leian küll ka jah, et mul on viimasel ajal sitasti läinud, aga selle taga on põhjused mis on täisesti minu sees ja millest keegi teine midagi teada ei tohiks. Hästi keeruline jutt, ma rohkem ei kirjuta siia midagi sellist, ma luban.
Päikest :)
There are so many changes in my life
I don't know if it's wrong or if it's right
And I want you, want you by my side
Everything is gonna be alright
Changes in my life
I won't leave you behind
Changes in my life
You will see in time /Chris Lake feat. Laura V - Changes/
No comments:
Post a Comment