Oijah olen siis oma kirjutamiskohustuse unarusse jätnud, aga mul on mõjuvad põhjused ;)
Alustagem siis traditsioonilisest nädalavahetuse kirjeldamisest. Reede oli sihuke metsik peoloom. Jõudsin elus esimest korda Silveri endisse tööpaika Moskvasse, seal pakuti tasuta tervitusjooke, mis maitsesid ainult mulle, ja nii sain ma kõik 6-7 mandarini Absoluti koksi Spritega üksi ära joodud ja pärast seda olin ma juba päris küpse poiss, siis muidugi holl, kus pidu oli ka päris äge.
Njah järgmine päev kuskil lõunast tõustes oli tuumakas jälle, kerge mäkk tegi olemise pea et okeiks ja siis helistas mu valvepeoloom, kes oli Tartust töölähetusel Tallinnas ja ma asusin oma seda va pahaolemist ravima kerge ZIPi ja hulludelt päevadelt soetatud Beefeateriga. Olemine ei saanud küll eriti okeiks, aga ma lootsin seda klubis paari Long Islandiga ravida. Niisiis suundusimegi me minu lemmikklubisse Parlamenti, kus esinesid mu 2 lemmikstaari Mr Happyman ja Rahutu Tuhkatriinu Mari-Leen. Kui A. küsis Parlamendi venelasest turvamehe käest, et kes see Mr Happyman on, siis ta vastas, et ta ei tea, keegi ei tea :D Aga jah pidu jätkus tormiliselt jooke Näe Hummer tuleb sai VÄGA palju tarbitud. Lõpptulemus oli see, et kui pidu hakkas lõppema otsustasime me turvameestele närvidele käia ja kordamööda lavale ronida, see ajas neid ikka päris mõnuga närvi ja meid lubati päris mitu korda välja visata.
Ja nüüd POMM - viimase trikina enne lahkumist tahtsin ma üle lava teha ühe kiirema sirge, õnnelikult maanduda ja kuhugi edasi minna. Maandumine eriti ei õnnestunud, turvamees rebis mu põrandale, ja käskis mul rahulikult pikale jääda, mina ei saanud mitte muffigi aru miks, aga kui ma nägin enda ümber shokis inimesi, siis ma sain aru et mingi jama on. Jama oli siis täpsemalt vasaku sääreluu ja pindluu diafüüsi lahtine murd (ehk siis Fractura contaminata diaphysis tibiae et fibulae sin, hehh mulle pole elusees ladina keel nii loogiline tundunud) Njah kuna need hummeri-joogid olid oma tööd ikka väga korralikult teinud, siis minul oli seal põrandal väga lõbus, kui mingi jobu tuli küsima, et "õu mis juhtus", siis ma palusin tal endale viinakoksi tuua, keegi ei toonud. Imelik. Turvamehi oli ka mingi posu ümber, kõik olid päris shokis nägudega. Minul oli suht ükskõik, ühest shokis inimesest oli mul kahju :) Aga kiirabi tuli päris pikalt nii et ma jõudsin politseisse helistada ja paluda neil mind 112'ga ühendada, neile ma selgitasin et mul on jube valus ja et nad võiks rutem tulla, tegelt mul oli lihtsalt seal põrandal juba päris igav. Kiirabi tuli ja oli hästi tõre, nad ei tutvustanud mulle ennast ja olid kuidagi tõrksad, ühesõnaga mitte abivalmid ja toredad. Kui ma küsisin mis mu jala kallal möllava tädi nimi, on siis ta selgitas mulle et ma ei saa mitu kuud kõndida, ja mind huvitavad sihukesed asjad. Politsei tuli ka veenduma, et mingi tont mind lavalt alla ei lükanud.
Kiirabiga tuli kaasa mu kallis arsti pojast sõber A. Oma arust jõudsime me Mustamäe haiglasse ja seal olid arstid palju toredamad. Olukord oli päris hull, sest mind pandi intensiivravi palatisse ja hommikul arsti saabudes oli minu opp esimene mis ette võeti. Kui olukord oli juba selge lubasin ma oma personaalsel arstil koju lahkuda. Teepeal ta küll imestas miks ta nii ruttu olümpia juurde jõudis, aga noh mis seal ikka. Tegelikult olin ma hoopis keskhaiglas ja vahepeal enne oppi ma isegi mõistsin seda, aga hiljem olin ma raudselt veendunud, et ma olen mustamäel, mis sest et aknast ei paistnud midagi mustamäe sarnast. Opi ajal siis tehti mul alakeha tuimestus ja paar tundi puuriti ja polditati. Kuna ma olin kogu aja üleval, siis ma sain terve aja oma arukat juttu ajada, arstid õnneks minuga eriti vestlusesse ei laskunud aga selleks olid seal muud tädid, kellel ei olnud ka muud teha, kui minuga seletada. Haiglas ütlesid mulle kõik ka oma nimesid ja minu jalga lõikas ja puuris Vahur (kuna arstide vastu peab respekt olema, siis tema on ainus kelle perekonnanime ma ka tean ja see on Metsna, tema oli tore ja asjalik ning ei piinanud mind liigse haiglasviibimisega), veel olid seal hästi ilus op.õde Katja, ning õed ja muud tegelased Anne ja Aime. Mingi hetk ma vast viskasin neil üle ja siis anti mulle puhast hapnikku, mis siis rahustab inimest ja ma jäin magama.
Edaspidi siis oli 2 masendavat päeva haiglas. Kuna sellise joobe loogiline jätk on überpohmakas, siis mul tõesti oli elu suurim pohm, mille vastu ei aidanud isegi spetsiaalsed iivelduse vastased ravimid ja see kestis ka ikka mõnusad 24 h. Kuigi ma neilt lunisin süste pohmaka vastu, siis nad neid ka tegid, aga mingit imevahendit selles ei olnud. Esimese päeva olin ma pohma ja valuvaigistite mõju all. Adekvaatset ma midagi ei teinud, õnneks aitasid mul eksisteerimist taluda toredad külalised ja telefonivestlused kallite inimestega.
Teine päev oli juba ok ja selgus, et 3. päeval saan koju, kus telekas, internet ja kõik muud lahedad asjad. Samas selgus ka et järgmised 2 kuud liigun ma ainult karkude abiga ja et vähemalt 2 aastat on mul nael jalas. Siiski õnneks nüüd 4 päeva hiljem, on mu jalg täiesti rahulik, ei valuta niisama, kui ringi liikuda, siis annab ennast veidi tunda. Ma olen optimistlikult meelestatud, et halbu asju juhtub kõigiga ja tegelikult oli tegemist suhteliselt õnneliku õnnetusega. Seda rääkis mulle ka mu üdini optimistlik sõber A. juba selsamal hommikul, kui me haiglas koos lolli mängisime.
Selline põnev elu siis. Parlaka võiks kohtusse kaevata, raudselt oli nende põrand vms kudagi süüdi :D Kahjuks olen ma sebinud mingi palavikupoisi, mis teeb uimaseks ja ei lase mul siin kodus eriti produktiivne olla. Et siis nüüd lisandub trikile ja vv'dele ka parlaks kargamine. Mis teha.
Ja nii sa lähedki teele
Kuid tean , su hinges on torm
Ja kõik on lõputult lihtne
Elu on rock and roll
Ref:
Kuid suure linna inglid lendavad kõrgelt
Paradiisi poole viib neid tee
Teises linnas seiklusi veel leida
Neile meeldib see
/Mari-Leen "Rahutu tuhkatriinu" Kaselaan - Suure linna inglid/
Alustagem siis traditsioonilisest nädalavahetuse kirjeldamisest. Reede oli sihuke metsik peoloom. Jõudsin elus esimest korda Silveri endisse tööpaika Moskvasse, seal pakuti tasuta tervitusjooke, mis maitsesid ainult mulle, ja nii sain ma kõik 6-7 mandarini Absoluti koksi Spritega üksi ära joodud ja pärast seda olin ma juba päris küpse poiss, siis muidugi holl, kus pidu oli ka päris äge.
Njah järgmine päev kuskil lõunast tõustes oli tuumakas jälle, kerge mäkk tegi olemise pea et okeiks ja siis helistas mu valvepeoloom, kes oli Tartust töölähetusel Tallinnas ja ma asusin oma seda va pahaolemist ravima kerge ZIPi ja hulludelt päevadelt soetatud Beefeateriga. Olemine ei saanud küll eriti okeiks, aga ma lootsin seda klubis paari Long Islandiga ravida. Niisiis suundusimegi me minu lemmikklubisse Parlamenti, kus esinesid mu 2 lemmikstaari Mr Happyman ja Rahutu Tuhkatriinu Mari-Leen. Kui A. küsis Parlamendi venelasest turvamehe käest, et kes see Mr Happyman on, siis ta vastas, et ta ei tea, keegi ei tea :D Aga jah pidu jätkus tormiliselt jooke Näe Hummer tuleb sai VÄGA palju tarbitud. Lõpptulemus oli see, et kui pidu hakkas lõppema otsustasime me turvameestele närvidele käia ja kordamööda lavale ronida, see ajas neid ikka päris mõnuga närvi ja meid lubati päris mitu korda välja visata.
Ja nüüd POMM - viimase trikina enne lahkumist tahtsin ma üle lava teha ühe kiirema sirge, õnnelikult maanduda ja kuhugi edasi minna. Maandumine eriti ei õnnestunud, turvamees rebis mu põrandale, ja käskis mul rahulikult pikale jääda, mina ei saanud mitte muffigi aru miks, aga kui ma nägin enda ümber shokis inimesi, siis ma sain aru et mingi jama on. Jama oli siis täpsemalt vasaku sääreluu ja pindluu diafüüsi lahtine murd (ehk siis Fractura contaminata diaphysis tibiae et fibulae sin, hehh mulle pole elusees ladina keel nii loogiline tundunud) Njah kuna need hummeri-joogid olid oma tööd ikka väga korralikult teinud, siis minul oli seal põrandal väga lõbus, kui mingi jobu tuli küsima, et "õu mis juhtus", siis ma palusin tal endale viinakoksi tuua, keegi ei toonud. Imelik. Turvamehi oli ka mingi posu ümber, kõik olid päris shokis nägudega. Minul oli suht ükskõik, ühest shokis inimesest oli mul kahju :) Aga kiirabi tuli päris pikalt nii et ma jõudsin politseisse helistada ja paluda neil mind 112'ga ühendada, neile ma selgitasin et mul on jube valus ja et nad võiks rutem tulla, tegelt mul oli lihtsalt seal põrandal juba päris igav. Kiirabi tuli ja oli hästi tõre, nad ei tutvustanud mulle ennast ja olid kuidagi tõrksad, ühesõnaga mitte abivalmid ja toredad. Kui ma küsisin mis mu jala kallal möllava tädi nimi, on siis ta selgitas mulle et ma ei saa mitu kuud kõndida, ja mind huvitavad sihukesed asjad. Politsei tuli ka veenduma, et mingi tont mind lavalt alla ei lükanud.
Kiirabiga tuli kaasa mu kallis arsti pojast sõber A. Oma arust jõudsime me Mustamäe haiglasse ja seal olid arstid palju toredamad. Olukord oli päris hull, sest mind pandi intensiivravi palatisse ja hommikul arsti saabudes oli minu opp esimene mis ette võeti. Kui olukord oli juba selge lubasin ma oma personaalsel arstil koju lahkuda. Teepeal ta küll imestas miks ta nii ruttu olümpia juurde jõudis, aga noh mis seal ikka. Tegelikult olin ma hoopis keskhaiglas ja vahepeal enne oppi ma isegi mõistsin seda, aga hiljem olin ma raudselt veendunud, et ma olen mustamäel, mis sest et aknast ei paistnud midagi mustamäe sarnast. Opi ajal siis tehti mul alakeha tuimestus ja paar tundi puuriti ja polditati. Kuna ma olin kogu aja üleval, siis ma sain terve aja oma arukat juttu ajada, arstid õnneks minuga eriti vestlusesse ei laskunud aga selleks olid seal muud tädid, kellel ei olnud ka muud teha, kui minuga seletada. Haiglas ütlesid mulle kõik ka oma nimesid ja minu jalga lõikas ja puuris Vahur (kuna arstide vastu peab respekt olema, siis tema on ainus kelle perekonnanime ma ka tean ja see on Metsna, tema oli tore ja asjalik ning ei piinanud mind liigse haiglasviibimisega), veel olid seal hästi ilus op.õde Katja, ning õed ja muud tegelased Anne ja Aime. Mingi hetk ma vast viskasin neil üle ja siis anti mulle puhast hapnikku, mis siis rahustab inimest ja ma jäin magama.
Edaspidi siis oli 2 masendavat päeva haiglas. Kuna sellise joobe loogiline jätk on überpohmakas, siis mul tõesti oli elu suurim pohm, mille vastu ei aidanud isegi spetsiaalsed iivelduse vastased ravimid ja see kestis ka ikka mõnusad 24 h. Kuigi ma neilt lunisin süste pohmaka vastu, siis nad neid ka tegid, aga mingit imevahendit selles ei olnud. Esimese päeva olin ma pohma ja valuvaigistite mõju all. Adekvaatset ma midagi ei teinud, õnneks aitasid mul eksisteerimist taluda toredad külalised ja telefonivestlused kallite inimestega.
Teine päev oli juba ok ja selgus, et 3. päeval saan koju, kus telekas, internet ja kõik muud lahedad asjad. Samas selgus ka et järgmised 2 kuud liigun ma ainult karkude abiga ja et vähemalt 2 aastat on mul nael jalas. Siiski õnneks nüüd 4 päeva hiljem, on mu jalg täiesti rahulik, ei valuta niisama, kui ringi liikuda, siis annab ennast veidi tunda. Ma olen optimistlikult meelestatud, et halbu asju juhtub kõigiga ja tegelikult oli tegemist suhteliselt õnneliku õnnetusega. Seda rääkis mulle ka mu üdini optimistlik sõber A. juba selsamal hommikul, kui me haiglas koos lolli mängisime.
Selline põnev elu siis. Parlaka võiks kohtusse kaevata, raudselt oli nende põrand vms kudagi süüdi :D Kahjuks olen ma sebinud mingi palavikupoisi, mis teeb uimaseks ja ei lase mul siin kodus eriti produktiivne olla. Et siis nüüd lisandub trikile ja vv'dele ka parlaks kargamine. Mis teha.
Ja nii sa lähedki teele
Kuid tean , su hinges on torm
Ja kõik on lõputult lihtne
Elu on rock and roll
Ref:
Kuid suure linna inglid lendavad kõrgelt
Paradiisi poole viib neid tee
Teises linnas seiklusi veel leida
Neile meeldib see
/Mari-Leen "Rahutu tuhkatriinu" Kaselaan - Suure linna inglid/
No comments:
Post a Comment