Palun vabandust

Et ma ei ole siia tükk aega midagi kirjutanud.
Tänks et andeks andsid kallis päevik. Oleme ikka sõbrad edasi onju.

Soovin Andrele jõudsat paranemist ja annan talle edaspidiseks ühe hea valemi.
Piim = tugevad luud ja hambad

Nagu juuresolevalt pildilt näha olen ennast vahepeal ogaraks töötanud ja palju kasulikku teinud. Tormilist eraelu elan endiselt siin ainult nädalavahetustel. Mööduv ja sellele eelnenu olid vägagi sündmusterohked ning harivad. Asju meenutama hakates pean oma kunagisi sõnu natukene krõbistama (näksima järama mugima sööma). See puudutab siis ühte vahejuhtumit suurte kõlarite, tossumasinate ja Dj-ga varustatud ruumis, kus inimesed eputamas ja kepsutamas (tantsimas) käivad. Ühe räpi loo ajal läksid mingid jõmmid keset puupüsti tantsupõrandat natuke loosse liiga sisse ning hakkasid fakke sajatades üksteisel nahkasid kinni taguma. Ikka Litaki ja nätaki. Kohe moodustus minu tantsuruumi arvelt saali poksiring ning olin kahe ilusa tüdruku vahele pressitud. Võtsin neil ümbert kinni ja kaitsesin igaks juhuks varitseva ohu eest. Lõpuks viskas kolme meetri laiustel turvameestel üle ja nad läksid üksteisel nahkasid kinni taguvate tüüpide nahkasid kinni taguma. Peale selle liitus lõbusa seltskonnaga veel paar rüseluses klaasi ümber ajanud klaabu näoga Ameeriklast. Sedasi hullasid need üleannetud seal oma mitu minutit. Lõpuks visati kõik nahkasid kinni tagunud mehed (va turvamehed) sõnaotseses mõttes uksest välja tänavale ning asi rahunes siiski maha. Igaks juhuks kaitsesin neid kahte tüdrukut ka ülejäänud õhtu ja hiljem kutsus nende tüdrukute sõbranna meid enda juurde getosse kanepit suitsetama. Rohkem ma sellest õhtust ei räägi. ;P toimub seda madinat siin ka ikka , kuid sellise asja eest pannakse pikaks ajaks vangi. Võid sama kaua istuda, kui Eestis inimese tapnu. 3 - 4 aastat. Õnneks ei ole kaklemine kunagi eriti minu teema olnud : )
Pühapäeva pärastlõunaks toodi mind getost ilusa autoga koju : ) Töökaaslased ei läinud minu hilinemise pärast tööle. Aga kes tegelikult pühapäeval tööl käib ah? See on tegelikult ikka väga vale. Pühapäeviti peab kirikus palvetamas käima. (Palun jumal võta minult ära see pohmell… kurat küll!!!) Esmaspäeval ronisin jälle puhanu ja reipana katusele ning ümisesin laulu „Roof is on fire” Šhallallaa ja trallallaa.

Veel oli vaja välja mõelda Halloweeni kostüüm, sest 28-ndal oktoobril hakkavad kõik kolle mängima ja lähevad välja. Nagu karneval. Algne plaan oli end ilma kostüümita mingil peol lihtsalt täis juua ja grimasse teha, kuid see ei tundunud eriti originaalne. Siis ma unistasin enda üleni valgeks riietamisest, näo valgeks võõpamisest ja valgetest läätsedest, et Baaridaamilt Binacoladat küsida. Ka see plaan jäi katki, kuna siin on natuke ohtlik rõhuvalt valge mehena mustade räpigängsterite ette sattuda. Jätan selle mõtte STEREOSSE minekuks. Mine tea, äkki ma ei paista seal välja ja saan nähtamatuna omi valgeid mõtteid mõlgutada. Lõpuks otsustasin ikka iseendaks jääda ja lihtsalt Silver olla. Ostsin mustad läätsed ja puuderdasin näo hõbedaseks ning kogu lugu. Tundub, et lihtsuses peitub võlu, sest kõik vahtisid mind suu ammuli ja küsisid "kes sina selline oled?" I am Silver. Lisaks tegi mingi moefotograaf minust pildi ja ähvardas selle mingisse ajakirja üles panna. Tore! Esimene samm surematu kuulsuse poole. Ühesõnaga minu esimene Hallokas on üle elatud ja tänasesse päeva võttis see muidugi püha pohmelli kaasa. Nii püha, et mine või kirikusse palvetama. (Õnneks oli vaba päev)