Tänased päevad

Tänaseks…
…on mul kõik asjad kokku pakitud ning eile oli viimane tööpäev. Praegu olen OH springfieldis oma sõpsiga tema ema juures ja puhkan oma esimest täiesti vaba päeva ((((: Lõpetasin oma katustaja karjääri samas elamurajoonis, kus enam kui aasta tagasi alustasin. Mõnus iroonia. Paar nädalat tagasi toimunud õnnetus, mil töökaaslane materjali katusele viies minu seljataga tasakaalu kaotas ning alla kukkus, võttis minult viimasegi isuriisme selle tööga kauem tegeleda. Aasta jooksul on tiimist kaks inimest haiglas oma vigastusi ravida lasknud. Olgu siis ära öeldud, et minuga töötasid selle aja jooksul kokku neli inimest. 50% Ok ei hakka ma sel teemal rohkem jutustama. Soovin siia jäänutele südamest jõudu ning kõike paremat ja kui tagasi tulevad, siis pidu pidu pidu (: Tagantjärgi meenutades võin kinnitada, et nii töist ja palavat suve minu elus veel olnud pole. Esimene 30 C päev oli märtsis ja täna on ka umbes sama soe. Vahepeal oli palavam. Eriti tuline aga katusel. 2-3 gallonit 8-12 L vett päevas juua ning mitte kordagi kusel käia polnud mingi probleem. Vot nii PALAV oli. Mingi kohalik raadiosaade valis meie töö hottest jobs top 3-e Eile Priiduga hoovis juttu ajades sain esimest korda sel aastal sääse käest hammustada ( kohe tuli Eesti meelde) Mõne päeva pärast tulen tagasi ning hakkan kohanema sombuste külmadega lühikeste päevadega. Alati on selline pöördumatu reis veidi muret tekitav. Siia tulles olid mul väga kõrged lootused ja eesmärgid, ikka Ameerika ja lõdva randmega teenitavad miljonid kuid paraku ei kulgenud kohapeal asjad eeldatust kaugeltki nii sujuvalt. Põhjuseid, miks selle käiguga mitte rahule jääda on. Eelkõige ikka materiaalne külg. Esimene kolm kuud kulus õppimisele, järgnevad neli kuud läksid talvest tingitud töönappuse nahka. Pluss igasuguse muu kaka tulemusel pekki kukkunud reaalne töö aeg umbes 1-2 kuud. Samas on ka palju põhjuseid rahule jäämiseks. Oskan Inglise keelt veidi paremini, mul olema kogemust omaette elama ja rahaga ümber käima (seda viimast tuleb tegelikult veel kõvasti harjutada) + mõned asjad veel ja mul on nüüd mu unistuste kaamera… Jeeee. :P (Mida mingi süstinäljas nõme narkomaan loodetavasti lennujaamas kohe pihta ei pane ). Kui jah siis tuleb tagasi tulla :P Palju mälestusi jääb siia igal juhul maha ning mingi melanhoolia joga hakkab mind lennujaamas kindlasti kummitama. Ühtlasi tekib ootusärevus koju naasmisest. Ilmselt vaatan seal ennast ümbritsevat tükk aega hoopis teise pilguga.

Täna lennukis.

Mõned tunnid on minu tagasilend juba väldanud. Armsalt noriseb üks leedu tüdruk mulle kõrva, pea minu õlal. Lennuk tundub muidu Ida Eurooplasi täis olevat. Neid üle pika aja nähes, tunduvad nad hoopis teistsugused olevat kui varem. Tõsised, kuid siirad. Väga raske oli oma sõpsi kõrval täna üles ärgata ning talle selgeks teha, et enam me ei näe. (vähemalt tükk aega mitte) Väga raske oli endal see samm lennukisse teha, teades et lennukist maha astudes olen hoopis teisel mandril ja hoopis teises keskkonnas. Raske, on kasvõi juba sellepärast, et Chicagos valitsenud 38 C soojus asendub mingi alla 15 C-se tempiga, sellist pakast ei ole ma kau a. Kell on 4:18 Eesti aja järgi ning et lihtsam EUROGA kohaneda oleks, hävitan poola õlut ja valget veini. Nüüd ärkas leedu tüdruk üles ja hakkasime rääkima. Tuli välja et on hoopis Mongooliast sellegipoolest rääkisime natuke.

Täna Poolas. Võrreldes USA lennujaamadega valitseb siin pealtnäha korralagedus, tegelikult aetakse aga siin asju lihtsalt Ida Euroopalikult omamoodi. Nägin kahte Fiatti milledel olid antitiivad. Relvastatud mehed väravates ning paksud, venekeelt kõnelevad prouad klienditeenindajate näol. Mul õnnestus enne kinni kiilumist oma auk üles leida. Ootan siin roosas toas enda viimast lendu. Terminalis kostub venekeele sekka ka eesti keelt. Kodune tunne.

Praegu U-s. Teen late kõrval aega parajaks ning naudin ilusat sügisilma. Tundub, et olen kohanemisega hakkama saamas. Tunne on koduselt tore ja ümbritsev meeldib mulle tõepoolest rohkem, kui Ameerika. Võta või jäta. Väike Eesti, minu kodu.