Evolutsioon

Eluke on meie päevikus taaskord seisma jäänud ja päris pikaks ajaks… Olen ka süüdi, pole midagi parata. Ajast, mil oma viimase postitusega hakkama sain on päris palju vett merre voolanud ja kui selline asi, nagu virtuaalne tolm eksisteeriks, siis peaksin siinse lehe virtuaalse tolmulapiga paksust virtuaaltolmukihist puhastama. Aga Internetis ei tolma, ka ei kõdune ega mädane siin miskit. Seega võib keegi siinset kirjutist viiesaja aastagi pärast lugema sattuda. Justkui muutuks osa minust siia trükkides surematuks. Eriti lahe oleks see, kui ma kunagi uuesti Eestis sünniksin ja ise seda päevikut lugema satuksin. Ei tea kas peaksin siis selle jutu autori postitusi lugemisväärseks või mingiks tauni seosetuks jõminaks??? :)
Vähetõenäoline et midagi sellist juhtub, kuid kindlasti jäävad need sõnad siia ka peale meid kauaks kõlama. So spooky :) Tegelikult ma vaikselt loodan, et siinnse jutu kontekst muutub tulevikus veidi filosoofilisemaks ja juba viiekümne aasta pärast kõlab sõna "portjeede päevik" austust tekitava raamatu pealkirjana, mis tõlgitakse kümnesse erikeelde ja mille tiraašh ulatub sadadesse miljonitesse :) Loomulikult vändatab hollywood veel raamatu põhjal kassarekordeid põrmustavaid seikluslikke multifilme, mille tulemusena kogu inimkonna arusaam maailma asjadest kardinaalselt muutub. Kui see juhtub siis palun valage minust kümne meetri kõrgune ja 20 tonni kaaluv pronkskuju ning viige see siis vanaraua kokkuostu. Sealt saadud tulu annetage headegevuseks sms laenu ohvritele (sest selline tegevus oleks sama mõtekas, kui kiirlaenu võtmine). Mul on neist olevustest siiralt väga kahju. Sinna ei ole aga midagi parata, kuna inimene tahab hästi elada. Aga kas hea elu on siis tõesti tööl käimine selleks, et luksusautoga tööl käija? Tahan lihtsalt öelda, et senikaua kuni tarbimishullud oma väärtushinnanguid ei muuda, jätkub laenuandjate HEA ELU teie "hea elu" arvelt. Miks ma seda läbi jahvatatud probleemi enam jahvatan? Eks ikka sellepärast, et tarka panna. Ka seepärast, et lähen täna esimesse "Tarbija käitumise" loengusse ja selle tarvis kütan ennast ülesse nagu kuulus DJ Rayan Angelos ikka öelda tavatseb. Loengusse lähen sellepärast, et käin nüüd ülikoolis ja põhjus miks ma ülikooli läksin on lihtne. Tahan saada rikkaks, õigemini rikastuda. Vaimselt siis eelkõige. Need on nüüdseks rohkem minu väärtushinnangud ja eks paistab mil määral olen suuteline oma ajundit pingutama. Enne kui errori ette lööb! Investeering evolutsiooni. Ehk areneb eelajaloolistest veemolluskitest välja arenenud minust välja mingi targem olevus... Keegi kes mõistab asju minust paremini

Väike poiss

Kahtlemata oli tänane olümpia mängude avamine väga tore sündmus. Kahtlemata oli täna alanud Vene vägede sissetung Gruusiasse väga kole sündmus. Kahtlemata on kontrast nende kahe sündmuse vahel liiga tugev, et seda mitte märgata. Ühes kohas loobitakse taevasse valgeid rahutuvisid. Teises kohas loobitakse taevast pomme. Suur paks mees peksab väikest poissi aga kõik vaatavad sporti.
Kui ma tänaval sellist olukorda nägema juhtun, siis kas pigem pigistan silma kinni, viitsimata ennast võõraste asjatoimetustesse segada, või astun nõrgema kaitseks välja??? Kui suur paks mees tunneb, et võib karistamatult teha mis tahab, siis hakkavad veel paljud väiksed poisid tappa saama. Ja kaardilt paistab ka Eesti niiiii väike... Kaitseministeerium!!! Ostke meie armeele igaks juhuks veel üks tank juurde.
Elame geograafiliselt küllaltki huvitavas paigas, kas pole?

Vaikus eetris

PP elab edasi?

Keegi pole siia enam kirjutanud ja ega keegi siin enam ei käi ka, aga endal on ikka tore käia ja vaadata millised kummalised mõtted on peas olnud. Eile ma ühest huvitavast vestlusest, mis ma oma arvutist leidsin, lugesin et pp aastanorm on täis, aga mina tahan siia kirjutada ja norme saab ju alati ületada ;)

Kuidas siis muidu läinud on, hästi nagu alati. paljud toredad inimesed kes 7 maa ja mere taga olid on hakanud tagasi laekuma, suuremal või vähemal määral. See on positiivne. Muidu on kiired ajad ja vaba hetke leidmisega tõsiseid raskusi - kool ja töö korraga ei ole mingi lapsemäng. Kuna koolis on praegu väga kiired ajad, siis on tore et tööl peab vähem käima, nimelt õpin ma jälle uut ametit ja seetõttu käin kohal niiviisi kuidas ise aega leian, mulle meeldib nii tööl käia. Aga minu uus tööpost saab olema siis saabuvate reisijate teenindaja, hästi peen ja mitte midagi ütlev ametinimetus, aga üldjoontes tähendab see seda, et mina olen see kelle peale inimesed saavad karjuda, kui nende pagas mingitel kahtlastel põhjustel kohale ei jõua. Ja siis kui ta ikkagi lõpuks välja ilmub, siis ma pean orgunnima selle pagasi inimese juurde. Tegelikult on päris tore töö, saab jälle karjuvate ja rahulolematute inimestega tegeleda, ainus asi on et selle töö puhul ei saavuta nad oma karjumisega eriti midagi ja seda on meeldiv vaadata. Palka saab ka rohkem ja nagu ma juba siin ennem lubasin, siis ei saa lasta karjääril toppama jääda.

Vot selline põnev töökoht saab minul olema

Hmm varsti siis jälle U-pidu tulemas, eeldatavasti vean ka ennast kohale. Inimesi ju nähtud küll, aga kui ilusti kutsutakse, siis tuleb minna. Ehk saab tore olema.
Kahtlast tunnetepuhangut siia lõppu seekord ei tule, aga soovin kõigile PP austajatele edu ja ilusat jõuluaega.
Ma arvan, et see võib jääda minu viimaseks postituseks siia. Igal asjal on oma aeg ja koht, ning nagu igal asjal on algus, tuleb talle paratamatult ka lõpp. Mai tea kas see on veel käes, aga sihuke mõte on küll. Ei saa ju terve elu portjee olla. Aga vaatab seda asja veel... otsad jäävad lahtiseks :)

Maybe we could make it alright
We could make it better sometime
Maybe we could make it happen baby
We could keep trying
but things will never change

Good enough to waste some time
Tell me would it make you happy baby
We could keep trying
but things will never change
So I don't look back
Still I'm dying with every step I take
But I don't look back
We could keep trying
but things will never change
So I don't look back
Still I'm dying with every step I take
But I don't look back

And it hurts with every heartbeat
And it hurts with every heartbeat

// Kleerup Feat. Robyn - With Every Heartbeat //

Tänased päevad

Tänaseks…
…on mul kõik asjad kokku pakitud ning eile oli viimane tööpäev. Praegu olen OH springfieldis oma sõpsiga tema ema juures ja puhkan oma esimest täiesti vaba päeva ((((: Lõpetasin oma katustaja karjääri samas elamurajoonis, kus enam kui aasta tagasi alustasin. Mõnus iroonia. Paar nädalat tagasi toimunud õnnetus, mil töökaaslane materjali katusele viies minu seljataga tasakaalu kaotas ning alla kukkus, võttis minult viimasegi isuriisme selle tööga kauem tegeleda. Aasta jooksul on tiimist kaks inimest haiglas oma vigastusi ravida lasknud. Olgu siis ära öeldud, et minuga töötasid selle aja jooksul kokku neli inimest. 50% Ok ei hakka ma sel teemal rohkem jutustama. Soovin siia jäänutele südamest jõudu ning kõike paremat ja kui tagasi tulevad, siis pidu pidu pidu (: Tagantjärgi meenutades võin kinnitada, et nii töist ja palavat suve minu elus veel olnud pole. Esimene 30 C päev oli märtsis ja täna on ka umbes sama soe. Vahepeal oli palavam. Eriti tuline aga katusel. 2-3 gallonit 8-12 L vett päevas juua ning mitte kordagi kusel käia polnud mingi probleem. Vot nii PALAV oli. Mingi kohalik raadiosaade valis meie töö hottest jobs top 3-e Eile Priiduga hoovis juttu ajades sain esimest korda sel aastal sääse käest hammustada ( kohe tuli Eesti meelde) Mõne päeva pärast tulen tagasi ning hakkan kohanema sombuste külmadega lühikeste päevadega. Alati on selline pöördumatu reis veidi muret tekitav. Siia tulles olid mul väga kõrged lootused ja eesmärgid, ikka Ameerika ja lõdva randmega teenitavad miljonid kuid paraku ei kulgenud kohapeal asjad eeldatust kaugeltki nii sujuvalt. Põhjuseid, miks selle käiguga mitte rahule jääda on. Eelkõige ikka materiaalne külg. Esimene kolm kuud kulus õppimisele, järgnevad neli kuud läksid talvest tingitud töönappuse nahka. Pluss igasuguse muu kaka tulemusel pekki kukkunud reaalne töö aeg umbes 1-2 kuud. Samas on ka palju põhjuseid rahule jäämiseks. Oskan Inglise keelt veidi paremini, mul olema kogemust omaette elama ja rahaga ümber käima (seda viimast tuleb tegelikult veel kõvasti harjutada) + mõned asjad veel ja mul on nüüd mu unistuste kaamera… Jeeee. :P (Mida mingi süstinäljas nõme narkomaan loodetavasti lennujaamas kohe pihta ei pane ). Kui jah siis tuleb tagasi tulla :P Palju mälestusi jääb siia igal juhul maha ning mingi melanhoolia joga hakkab mind lennujaamas kindlasti kummitama. Ühtlasi tekib ootusärevus koju naasmisest. Ilmselt vaatan seal ennast ümbritsevat tükk aega hoopis teise pilguga.

Täna lennukis.

Mõned tunnid on minu tagasilend juba väldanud. Armsalt noriseb üks leedu tüdruk mulle kõrva, pea minu õlal. Lennuk tundub muidu Ida Eurooplasi täis olevat. Neid üle pika aja nähes, tunduvad nad hoopis teistsugused olevat kui varem. Tõsised, kuid siirad. Väga raske oli oma sõpsi kõrval täna üles ärgata ning talle selgeks teha, et enam me ei näe. (vähemalt tükk aega mitte) Väga raske oli endal see samm lennukisse teha, teades et lennukist maha astudes olen hoopis teisel mandril ja hoopis teises keskkonnas. Raske, on kasvõi juba sellepärast, et Chicagos valitsenud 38 C soojus asendub mingi alla 15 C-se tempiga, sellist pakast ei ole ma kau a. Kell on 4:18 Eesti aja järgi ning et lihtsam EUROGA kohaneda oleks, hävitan poola õlut ja valget veini. Nüüd ärkas leedu tüdruk üles ja hakkasime rääkima. Tuli välja et on hoopis Mongooliast sellegipoolest rääkisime natuke.

Täna Poolas. Võrreldes USA lennujaamadega valitseb siin pealtnäha korralagedus, tegelikult aetakse aga siin asju lihtsalt Ida Euroopalikult omamoodi. Nägin kahte Fiatti milledel olid antitiivad. Relvastatud mehed väravates ning paksud, venekeelt kõnelevad prouad klienditeenindajate näol. Mul õnnestus enne kinni kiilumist oma auk üles leida. Ootan siin roosas toas enda viimast lendu. Terminalis kostub venekeele sekka ka eesti keelt. Kodune tunne.

Praegu U-s. Teen late kõrval aega parajaks ning naudin ilusat sügisilma. Tundub, et olen kohanemisega hakkama saamas. Tunne on koduselt tore ja ümbritsev meeldib mulle tõepoolest rohkem, kui Ameerika. Võta või jäta. Väike Eesti, minu kodu.

Suvi 2007

Lõpuks ometi on meil siin Eestis ka suvi kätte jõudnud, kui ennem oli ilm selline et väljas oli kuskil 13 kraadi sooja ja enamus ajast sadas mingit seenevihma, siis viimastel päevadel on järsku läinud nii palavaks, et väljas ei saa olla ja kui külma õlle joomise asemel peab rasket tööd tegema siis on topeltnõme. Aga samas on rõõmustav et väljas on sellised ilmad siis saab vabadel päevadel randa minna ja suve nautida. See suvi on ikka imelik olnud, sest ma pole kordagi merre ujuma jõudnud ja asi ei ole niiväga minus. Nüüd lõpuks hakkab ka merevesi normaalset temperatuuri omandama ja varsti ehk saab ja see viga parandatud. Muidu töötamiseks on palju parem see 13 kraadine ilm ja eelmine kuu kui selliseid ilmasid pikalt oli sai ka tööd mõnuga tehtud ja augusti kuus on mul kõik nädalavahetused vabad. Jeee. Näiteks 25-26 tuleb sihuke põnev asi nagu U-hotellide suvepäevad. Toimuvad nad Naissaarel ja kuna ma olen suutnud seal ikka piisavalt figureerida, siis olen ka mina kutsutud. No ehk saab põnev olema :D
Muidu läheb kõik toredasti. Sünnipäev sai ilusti ja suurejooneliselt ära tähistatud. Esimene aasta kui ma oma sünnipäeva ka natuke ette planeerisin. Kõik jooksis ilusti, ema oli maal, sünnipäev oli täpselt reedel ja Hollis ka ilusti BadJam. Niiet kõik loksus väga täpselt paika. Edasised äpardused ei olnud enam minu süü. Nii siis saigi pidu koos oma kallite kursaõdede ja heade sõpradega. Kuna autot mul ei olnud siis ma pidin trolliga poodi sõitma ja kui ma kõik sealt ostetud asjad kilekottidesse sain laotud, siis mul oli küll tõsiseid kahtlusi kas ma seda kõike koju jaksan tassida, aga kuidagi sai hakkama. Pidu siis läks nagu plaanitud välja arvatud see, et ma suutsin ennast liiga täis juua, et üks kursaõde pidi ikkagi tööle minema ja teisi ma pidin lausa vägisi hollivuudi vedama, ja et ma suutsin ühe veinipokaali kilde ära lõhkuda ja selle kilde korjates oma näpu nii ära lõhkuda, et verd olid kõik kohad täis ja arm on siiamaani väga hästi näha. Aga noh sihukesed väiksed viperused käivad iga õige peo juurde ja üldkokkuvõttes oli väga hea pidu ja mina olin ka väga hoos olnud. Niiet aitäh kõigile hea peo eest ja ka kõikide õnnitluste eest ka suured tänud.
Töö kohapealt siis on ka kerged edusammud plaanis, millest vist nüüd võib juba rääkida. Nimelt on mul sellest "kärulükkamistööst" tõsiselt kopp ees, aga õnneks korraldati meil konkurss uute reisijateenindajate leidmiseks ja ma suutsin selle edukalt läbida, niiet alates septembrist töötan ma poole kohaga (kuna kool on minu jaoks ikkagi 1. kohal, siis rohkem ei taha) reisijateenindajana, ehk siis lihtsamalt lennujaama check-in's. See on siis progress ja ma ei kavatse ainult sellega piirduda ;) palka saab ka juurde päris korralikult ja jällegi sihuke mõnus töö kooli kõrvalt käia. Lennujaama rahvas on ka sihuke mõnus ja alati on sihuke tunne et sinuga arvestatakse ja kui sa ütled et kool on põhiline, siis seda austatakse ja arvestatakse ja sellepärast on seal hea töötada. Minu jaoks ei ole kunagi töö juures põhiliseks olnud palk, vaid see et ma tunneks ennast tööl hästi ja ma läheks tööle alati hea tundega. Loomulikult on raha tänapäeva ühiskonnas väga oluline, aga palka ei tohi üle tähtsustada. Vähemalt sama tähtsad on head töökaaslased ja töö sobimine minu isiksusega. Seega kui mul siin vahepeal tekkisidki kerged motivatsiooniprobleemid oma tööga, siis nüüd saab jälle natuke uusi väljakutseid ja see on tore, sest mulle ei meeldi olukord, kus mu töö ei paku enam mingeid väljakutseid - kõik on selge ja rutiinne.
Asjad hakkavad ka muidu paika loksuma ja see saab ainult tore olla. Selgus on tore. Üks asi mis kohutavalt häirib ja mille ma nüüd siin välja elan on see, et kuigi mulle ei lähe üldiselt väga inimeste arvamus korda, siis kuna niiviisi on võimatu ühiskonnas elada, et sa teiste arvamustega ei arvesta, siis ma olen endale valinud teatud inimesed kelle arvamused ja seisukohad mulle väga korda lähevad. Ja kui mõni nendest inimestest lihtsalt otsustab mind ignoorida, siis see teeb haiget, aga mis seal ikka, kes ütles et elu peab ainult lõbus olema. Üldse olen ma olen viimasel ajal õppinud et emotsioonid on toredad, üks õhtu mind tabas lambist lihtsalt sihuke jube kurbuse laine ja see oli kohutavalt tore. Emotsioonid on need mis tekitavad sinus tunde, et sa elad. Sihuke segane jutt, aga nüüd on see välja elatud, ehk keegi isegi mind mõistab.
Aitab siis sellest üle kuu aja pikkuse vaikuse lõpetanud postitusest. Silveril on vast väga busy, aga juba peagi saame me ehk teda Eesti pinnal näha ja see on tore. Kõigile PP austajatele kõike head ja positiivseid emotsioone.

One of these mornings
Won't be better off
You will look for me
I'll be gone...

One of these mornings
Won't be better off
You will look for me
I'll be gone...

One of these mornings
One of these mornings
Won't be better off
Won't be better off
You will look for me
You will look for me
I'll be gone...
I'll be gone...

I'll be gone...
I'll be gone...
I'll be gone...
I'll be gone...
I'll be gone...

//Moby feat. Patti LaBelle - One of These Mornings//

Võidukat Võidupüha!

Praegu on Jaanilaupäev ja mina istun kodus ja kirjutan portjeede päevikusse. Ma ei ole väga kurb, sest ma ei ole eriline jaanipäevainimene ja ei leia et see oleks püha mida kindlasti peab tähistama. Peamine põhjus miks ma praegu just kodus olen on see, et homme kell 4.44 hommikul on mul kodu akna all buss, mis viib mu tööle ja homme saab topeltpalka ja see on tore. Meenutades oma eelmisi jaanipäevi leidsin ma oma arvutist 2005. a jaanipäeva pildid, mis möödus triki-mikis, sest seal oli õhtul full-show ja pärast seda sai mõned joogid tehtud. Lõkke asemel oli 10 küünalt laua peal ja nalja sai päris korralikult. Asjaosaliste huvides ei hakka kõige pikantsemaid seiku sellest ööst välja tooma, aga ühe nostalgilise pildi panen küll siia.

Jaaniõhtu 2005. triki-miki, Anu ja mina, Silver klõpsib nagu alati ;)

Ka eelmine aasta möödus jaanipäev kainelt ja käisin ühe sõbraga mingis lasnamäe urkas "sashlõkki" söömas, mis oli tegelikult oli mikro soojendatud liha , mida tuli süüa plastmassist noa ja kahvliga ning kõrvallauas värisesid kaks ülesüstinud herokat ja jõid nestea jääteed. Põnev oli.
Praegu vaatan Võidupüha paraadi kordust ja olen õnnelik, et Eestil on jälle President. Ilves on asjalik ja räägib oma kõnedes asjast, mitte lehmadest. Kuigi ka tema ajas näiteks praegu just asjad segi ja soovis kodutütretele tänase päeva puhul head vabariigi aastapäeva soovida, suutis ta olukorda kohe lahendada ja mingit probleemi asjast ei teki (meenutagem siis kui Rüütel soovis 24. veebruaril head võidupüha) ja Eero Raun ei pea mingit hädavalet välja mõtlema, et olukorda päästa. Ja üldse on tegemist isikuga, kes suudab Eesti eest seista, sest diplomaatiline jõud on ainus jõud, mis võib väikeriigil suur olla. Ja ma olen uhke, et selles valdkonnas on Eestil õnneks kõik korras. Eriti tore oli paar päeva tagasi maal Lõhavere linnuses toimunud kontserdil, kus esinesid Metsatöll ja RAM, ühel hetkel selja taha vaadates näha seal madala aiaga piiratud tehnikute alas näha kontserti nautimas härra Ilvest, koos oma abikaasa Eveliniga, kes nägi väga elegantselt kena välja. Hea tunne oli sel hetkel hinges.

Minu Presidendipaar :)

Kuigi Metsatöll on minu muusikamaitsest väga kaugel, missest et ma kuulan muusikat väga postist posti. Aga antud kontekstis ehk paigas, kus kunagi paiknes Lembitu linnus, võis isegi metsatöllu jöiramist ja RAM võimast laulu kuulata. Sihukene patriotismi teema või nii.
Kahju on et tänasel Võidupühal jõudis meieni uudis, et Afganistaanis on surma saanud 2 Eesti sõjaväelast. Kuigi võib tunduda, et nende surm ja üldse kogu tegevus seal piirkonnas on mõttetu, siis mina nii ei arva ja loodan et olukord saab lahenduse ja samas loodan et ei teki olukorda kus Eesti peab ootama sõjalist abi teistelt riikidelt, siiski nagu Ilves ka täna oma kõnes mainis on möödas traditsiooniliste sõdade ajajärk ja nüüd kasutatakse teistsuguseid agressioone näiteks küberrünnakud ja nendega toimetulekuks on Eestile abi andnud palju väliseksperte.
Kuigi ma tahtsin siia ka natuke masendavaid asju kirjutada, siis õnneks on mu emotsioonid lahtunud, põhiliselt kasutades "if you cannot be happy, you can always get drunk" taktikat. Üldse on palju toredaid asju viimasel ajal juhtunud, mis varjutavad halva. Ma olen praegu õnnelik ja see on tore.
Ma loodan et ka teie kõik olete õnnelikud ja kui ei ole siis soovitan ülal nimetatud taktikat kasutada ;) Olge tublid.